Lugesin hiljuti Aidi Valliku raamatut „Minu Haapsalu” ja see raamat avardas minu vaadet Haapsalust.
Sissetulnuna näeme seda, mis parasjagu on, aga ei näe teekonda, mis on läbitud sellesse punkti jõudmiseks. Aidi Vallik kirjeldab Haapsalu, eriti just räämas ja kohati isegi metsistunud vanalinna teekonda seitsmekümnendatest aastatest tänapäevani, selliseks, nagu linn praegu on. Ja see teekond on tegelikult muljetavaldav. Raamatut lugedes tekkis mõte, et Haapsalu on nüüd jõudnud punkti, et kui võrrelda vana maja taastamisega, siis mustad tööd on tehtud, kandvad struktuurid remonditud ja nüüd saabub viimistluste aeg, kus saab pöörata rohkem tähelepanu ilu loomisele, detailidele, terviku harmooniale.
Kus see tädi siis oli kui puid maha võeti.
Uued puud istutati asemele. Uuendati niiöelda.
Nagu lehm libedal jääl kes on ennem kanepit söönud. Sellise suhtumise puhul pole ime et peatänava allee puud maha võetakse nii et kõigil on poogen.
Hmm, puud asendati ju puudega, milles mure on?
3/4 täispikast ajaleheartiklist on K. Tamm pühendanud just roheluse säästmise vajadusele. Neiu/naine kurdab, et Haapsalust kaob rohelus viimasel ajal liiga kergekäeliselt ja võimust võtab tuim argipäevapragmatism (pole puid, pole probleemi). Omaenda kodutänaval näen sama suundumust. Tagajärjeks on kõledus, sest ka inimesi liigub vähem, jalakäimisele eelistatakse autot. Isekülvunud pärni, vahtraid jm. põlispuid lausbetooni ja mugava muruniitmise tõttu juurde ei tule. Seega peaks kõrghaljastust teadlikult arendama, et oleks linn, mets ja mereäärne üheaegselt nagu keskmine eestlane unistab.
Keskmine eestlane unistab töökohast, kus on hea palk ja vähe tööd! Ja loomulikult uuest autost, mis oleks kindlasti parem ja suurem kui naabrimehel!
No ja mida sa sellega öelda tahad? See on ju väga õige soovida suuremat tasu väiksema vaeva eest. Teistpidi oleks küll väga kummaline mõtteviis
hea inimene on rikkus.