Septembri 23. päeval möödub 170 aastat 19. sajandi meie ühe märkimisväärsema kultuuritegelase Karl August Hermanni (1851–1909) sünnist. Hermann on paljudele tuntud eelkõige koorilaulu „Kungla rahvas“ loojana. Kuid ta on kirjutanud ka esimese täieliku eestikeelse eesti keele grammatika. Tähelepanuväärne on Hermanni sõnaloome. Tema välmitud sõnadest on jäänud käibele 140 peaaegu 1200 ettepaneku seast.
Hermann on eelkõige pööranud tähelepanu muusika (nt helilooja, heliredel) ja keele (nt käändenimetused) oskussõnadele. Muide, ta jumaldas la-liidet (nt magala). Hermanni sõnad on veel näiteks kõnetraat ja tuiksoon.
Siinkohal ka kimbuke Hermanni sõnu, mis pole ajahambale vastu pidanud. Nii mõnigi neist on tänapäeva kontekstis ehk pisut kohmakas, mõni lustlik, koloriitsed on need kõik. Näiteks mida võiks tähendada kargav hallikas? Tegemist on geisriga. Kuid kõma-õpetus? See on akustika. Kahekordne kimbatus on aga dilemma. Ei-midagi-dus tähendab nihilismi. Dünastia jaoks lõi Hermann sõna kuningarodu. Ja isala oli isa asukoht; isamaa.
