Eelmised presidendivalimised olid suurtele erakondadele valusaks õppetunniks. Viis aastat tagasi algas kampaania varakult, tugevad kandidaadid sattusid meedia turmtule alla ja langesid üksteise järel rivist. Lõppmängu mäletame kõik. Riigikogu ei suutnud esimesel katsel presidenti valida, valijamehed jäid samuti jänni. Teisel katsel pandi riigikogu ette ainus kandidaat, kes saigi valituks. Nii sai Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid.
Kersti Kaljulaidi võit meenutab Austraalia kiiruisutaja Steven Bradbury saavutust 2002. aasta taliolümpial. Bradbury tõi Austraaliale riigi ajaloo esimese taliolümpia kuldmedali, kuna kõik tema vastased kukkusid enne finišisse jõudmist. Tegusõna to bradbury tähendab nüüd Austraalias ootamatut edu saavutama – ja just selline edu saatis eelmistel presidendivalimistel Kersti Kaljulaidi. Ühe inimese võit on aga kaotus tervele riigile – eelmiste presidendivalimiste tulemus ja selle tulemuseni jõudmine jääb meie poliitilist eliiti kummitama kauaks. Avatud arutelude ja pika presidendikandidaatide kampaania asemel näeme nüüd presidendivalimistel mustade hobuste karja, mis lastakse välja mõni päev enne valimiste päeva. Presidendi institutsioon kaugeneb rahvast veelgi.
Prantsuse kirjanikule Voltaire’ile omistatak
Rahva seas oli eelmine kord populaarseim M. Kaljurand, seekord juhtis pikalt J. Ratas. Esimene oleks ka selgelt ühesuunaline president olnud, nagu ametis olev. Keskerakond on nüüd juba palju võimu saanud, aga kombed ikka sellised nagu alati, ainult vabandused ja lubadused. Ei ole ikka nii hea see pilt, et võiks J.Ratas olla kõikides riigi tähtsamates ametites mõne aasta jooksul. Nüüd enam populaarsust rahva seas ei mõõdetagi, sest pole nagu kandidaate. Samas on ju kaks julget, Põlluaas Ekrest ja Tarmo Soomere, kes võimuerakondade plaanile jälle president tagatubade mustast kastist välja tõmmata vastu hakkavad. Kaimar Karu pakkus ka ennast. Miks nüüd ajakirjandus ei… Loe rohkem »
meile vaja mittevajalikku, mõni tahaks võib olla , et meid hoopis keiser valitseks või kuningas, aga las nad jäävad oma mõtetega jämejalga
Irw, eks te tehke seal kambaga edasi punast. Rahval ju savi, mida te seal mitmes vaatuses mängite. Ja aldet ja new europat võite tänada ning sõimake ungarit. Rahval lõbus. Punaste märul lihtsalt.
Äkki vajaks lihtsalt otsevalimisi, kus rahvas ise otsustaks kes presidendiks saaks. Alternatiivina peaksime arutlema selle ametikoha kaotamise üle kuivõrd antud institutsioon on sisuliselt mõtetu jäänuk parlamentaarses demokraatias.
ju meil mingit häda sellist pupujukut ülal pidada, see vereimejate poolt rahvale pealesurutud kubjas, kes ei teeni mitte rahva huve, vaid kapitali huve
No mis ajastusse sinu vaimne areng küll pidama on jäänud?
kuna rahvas omale presidenti otse valida ei saa, siis pole rahval ka võõraste poolt määratud asehaldureid vaja kirbutsirkuseks, reisimiseks, matkamiseks, sportimiseks, tiblal külaskäimiseks ja meile võõra asja ajamiseks nagu ütles grasin
Reklaam on vajalik enne valimisi.. olgu või jama aetud.