Presidendi kõne Eesti vabariigi aastapäeval

Üks suu, nii vana
kui mullake;
ja mõtteis nägu
nii vagune.

Ja mõtteis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.

See on Juhan Liiv, eesti valuluule ehedaim ja ürgseim kehastus. Las mälestavad need read
elamata jäänud aastaid, mida kroonviirus Eesti rahvalt viis. Need olnuksid elutarkusega elatud aastad – väärt jagamist, väärt kogemist, väärt meiega olemist.

Pärgviirus võtab Eesti rahvalt tubli tüki eakate elutarkust. Mitte ainult selle osa, mille jäädavalt.

Ka selle osa, mille jagu jääb meil tänavu oma eakate sugulaste ja sõpradega silmast silma teetassi taga istumata. Olen teravalt tajunud nende vestluste puudumist. Elutarkusega sõnastatud argipäev on tihti vajalik tugi ja juhatus, isegi kui me sellele tavaoludes ei mõtle. Nüüd mõtleme.

Selle võrra oleme jällegi rikkamad.

Kogu halb ei saa muutuda heaks. Lahkumine on pöördumatu. Kaotatud koolinädalaid ei saa tagasi. See, mida tahtnuks vanaemaga pikemalt arutada, läheb meelest ajaks, kui jälle külla saab minna.

Aga halvad ajad saavad meid endid teha paremaks. Ja head Eesti inimesed teevad ka halvad ajad paremaks.

Kõik Eesti inimesed üheskoos saavadki meid sellest kriisist välja aidata. Jah, vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid juba täna, kui vaktsiine kõigile ei jagu, on meil liiga palju neid, kes saaksid, aga ei taha ennast vaktsineerida. Usaldame neid teadlasi ja arste, kes on need vaktsiinid ohutuks tunnistanud!

Ma palun kõiki Eesti inimesi – kaitseme endid, meie lapsi, meie inimeste töökohti ja perede toimetulekut ning vaktsineerime end niipea, kui selleks võimalus avaneb!

11. klassi poiss Sander Teras Saaremaa Ühisgümnaasiumist läks kevadel hooldekodusse appi, päriselt hooldajatööd tegema. Tema ja teiste temasuguste peale mõtlemine teeb südame soojaks.

Nad tulid, sest abi oli vaja. Nii lihtne see ongi.

Minule on need inimesed eeskujuks. On palju asju ka riigielus, mida lihtsalt tuleb teha. Pole
parata, tuleb teha. Ei saa jätta võitlust kurjusega me ühiskonnas, näiteks perevägivallaga. Ei tohi edasi lükata vaimselt või füüsiliselt kannatanute uuesti jalule aitamist. Ei saa edasi lükata rohepööret, sest muidu on tulevikus hädas meie lapsed. Ei saa loobuda tööst ühtse Eesti kooli nimel, kuigi tänases päevas võib otsustamine ebamugav olla. Ei saa leppida, et pealinna ja muu Eesti arenguvahe käriseb järjest suuremaks.

Neis asjus ei tee jutuga midagi ära. Otsustada on vaja. Isegi kui kaasneb ajutine mõistmatus ja populaarsusnäitajad saavad pihta. Küll valija mõistab, kui ka mitte kohe.
Nüüd oleme harjunud elu hapruse peale igal hommikul mõtlema. Ma loodan, et seda empaatiat jätkub meil kauemaks. Oleme näinud oma arstiabi tõelist, tugevat ja hoolivat palet, paremat kui paljudes meist jõukamates riikides. Meie tervishoid on olnud üsna odav pidada võrreldes paljude heaoluühiskondadega. On isegi uskumatu, kui palju me selle raha eest saame. Ma loodan, et ühel päeval on meil mitte ainult kõige efektiivsem, vaid ka kõige empaatilisem ravikorraldus kogu maailmas. Iga päev haigestub Eestis kasvajahaigustesse 24 inimest ja sureb 11. Vaimse tervise alane ravi ja ennetus ei vasta isegi me igapäevavajadustele. Muidugi on see kriisis selgemini silma paistnud – ehk mõistame nii, kui pikk tee meil on minna. Need on vaid kaks auku paljudest me turvavõrgus, millest inimene võib läbi kukkuda.

Tervishoid on palju suurem kui haiguste ravi. Siia kuulub pidev tugi puuetega lastele, et nende haigus ei süveneks. Diabeedilaps või eridieedil ainevahetushäirega laps väärib abi ka siis, kui tema elu on tänu kulukatele meetmetele ja vanemate pidevale murele ja hoolele pigem täisväärtuslik. Ja nii haigete laste kui täiskasvanute pered vajavad kindlat teadmist, et see abi on alati kättesaadav, ükskõik mis paragrahvi alusel abivajadust kaalutakse.
Kiigemetsa, Urvaste, Näpi ja teised koolid, kes hommikuti õpetavad ja õhtuti hoiavad ja ravivad neid lapsi ja noori, kel pole olnud õnne tulla siia ilma tervena, muretsevad oma tuleviku pärast juba aastaid. Riik ei ole suutnud neile anda tulevikukindlust. Kohalikud omavalitsused ei jaksa seda teha. Täna teame, kui kiiresti laguneb õpiharjumus ja kaob motivatsioon üksindusse õppima määratud tavalisel koolilapsel. Ümberkorralduste hammasratastesse takerdunud erivajadusega noor ei toibugi sellest mitte kunagi. Aga meie muudkui menetleme – seadustega, määrustega, üleandmisaktidega.

Mis oleks, kui prooviks nüüd hoopis südamega?

Kallid sõbrad, viiruskriisis jäid eakad hooldekodudes lähedasteta. Puuetega inimestel, kes elavad ja töötavad meie hulgas, kästi viiruse saabudes kodus püsida. Muidugi kaotasid nad töö. Kangesti tundub, et just nõrgemad ja vanurid peavad kandma suuremat osa viiruskriisiga toimetulemise koormast, kui on nende õiglane osa. Mul on sellest kahju. Ma ei pea seda õiglaseks. Aga selle eest ei vastuta kuidagi need head inimesed, kes seda rasket hooldajatööd teevad. Tihti veel haledama palga eest, kui on nende hoolealuste tervis.

Meie riigieelarves ei kaaluta nende inimeste tööd õiglaste kaaludega. Elutähtsate teenuste osutajad on justkui nähtamatud. Kui nad pole parasjagu meie kangelased. Pärast on nad muidugi jälle nähtamatud.

Nii hariduselu kui sotsiaalne turvalisus on Eestis vanemas keskeas naise nägu. Ta läheb hommikul tööle ja teeb seda, mida vaja. Ükskord ta väsib. Väsib ka sellest, et tähtis on ta tehtav ikka sõnades, aga mitte päriselt valitsejate tegudes.

See asi on meil halvasti. Eesti kool ja Eesti sotsiaalhoolekanne toetuvad liialt õpetajate, hooldajate, medõdede kannatlikkusele ja missioonitundele. Päästeamet värbab edukalt valdavalt majanduskriisi ajal ja jookseb kasvu taastudes jälle nooremast verest tühjaks.
Eesti riigi tulud ei jagune ka üle Eesti õiglaselt. Enne jõule kõrgemast kohast Tallinnale vaadates nägi iga linnakodanik, et ta elab säravalt jõukas linnas, kus jätkub ilule ja elule. Võib-olla mitte alati abivajajale ja vanale, aga see on jaotuse, mitte koguressursi küsimus.

Ent Jõgeval, Hiiu-, Pärnu- ja Setumaal ei sära mitte suurlinna tuled, vaid inimeste soe süda läbi nende silmade. See on ilusam ja soojem, õmblusteta ühiskond, kus omavalitsus toetub paljuski vabatahtlikule, et koos aidata hädas last või vanurit, teha midagi rõõmsat ja toredat. Aga seda soojust ja headust aitab hoida ebaõiglaselt väike osa me riigituludest.

Paljud maailma edukaimad riigid on teinud vea ja lasknud suurlinnadel saada koormaks
iseendale. Tõeliselt meeldivat linnaruumi enam ei jätku, sest iga ruutsentimeeter on kallim kui inimeste heaolu. Tööjõudu ka enam ei jätku, sest valdava osa inimeste, ka kõrgelt haritute sissetulek ei võimalda ühe inimpõlvega korterilaenu tagasi maksta. See juhtus, sest õigel ajal ei jätkunud julgust kulutada poliitilist kapitali nii, et ei väheneks sotsiaalne liikuvus ega kitseneks tulevaste põlvede valikuvabadus kogu riigis.

See areng ei ole paratamatu. Me saame teha paremini, toetudes Eesti inimeste armastusele looduse, vaikuse ja rahu vastu.

Eesti inimene on loomuldasa kahepaikne. Korraga maa- ja linnainimene. Iga pealinlane vajab ülejäänud Eestit. Andres Ehini sõnadega:

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Kroonviirus on maa ja linna tihedamalt kokku sidunud. Me oleme äkki kõik üks maarahvas. Kasutame selle hetke ära! Me saame päriselt teoks teha vana ja varem võimatuna näinud unistuse olla ühtaegu oma kodus mere ääres metsa sees ja samal ajal ka Tallinna kesklinnas.

Ühelgi lapsel ei tohi jääda videotunnis käimata, sest tema külas pole aastal 2021 piisavalt nobedat internetti. Ühelgi õpetajal ei tohi jääda kooli jõudmata, sest kevadel on kruusatee, mis suurele maanteele viib, lihtsalt läbimatu. Kui tee ja infokiirtee oleks korras, siis ei erineks elu maal oluliselt elust suuremas linnas. Siis oleks sel osal me rahvast, kes viiruskriisis on tõestanud kaugtöö võimalikkust endale ja oma tööandjale, lihtsam kulutada rohkem aega ja raha oma teises kodus, maakodus. Sellel talvel on nii Kalamajas kui Mustamäel õhtuti rohkem vabu parklakohti.

Kas poleks tore, kui nii jääkski?

Omavalitsused vajavad ka uut maksumudelit. Sellist, mis motiveeriks maaomavalitsusi ja maainimesi oma valda uusi ettevõtjaid kutsuma. Kõige raskem ülesanne, mille lahenduse peame tänavu järgmisteks kümnenditeks kindlasti kokku leppima, on Eesti roheline arengumudel.

Peame võtma lahti energeetikasektori mured, eraldama üksteisest energiajulgeoleku ja inimeste toimetuleku küsimuse, nutikalt kasutama Euroopast pakutavaid toetusmeetmeid. Peame lahendama keeruka võrrandi, mis sisaldab endas metsatööstust ja loodushoidu. Peame andma ettevõtjatele ja omavalitsustele võimaluse suuremaks ja vastastikku selget majanduslikku kasu toovaks koostööks, olgu siis energiasektoris või mujal tööstusvallas.
Ees on kohalikud valimised, on paras aeg välja mõelda, kuidas Eestist saaks maailma parima regionaalpoliitikaga riik.

Arenenud riikide viimase kümnendi kogemus näitab, et regionaalse ja sotsiaalse kihistumise, põlvkondadevahelise lootusetuse tähelepanuta jätmine viib meeleheiteni. Meeleheide ja ebaõigluse tajumine võib panna hulle asju tegema. Me oleme seda mujal näinud.

Kallid Eesti inimesed!

Rasketel aegadel, sellistel nagu praegu, on kuuluvustunne tähtsam kui muretutel aegadel.

Teadmine, et ollakse osa 1,3 miljonist, on meile tähtis. See tunne aitab toime tulla maailmas, kus suuremad sõbradki paanikahetkedel liigselt ei kõhkle, et teha otsuseid pigem oma rahva huvides.

Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin – omade keskel – see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule.

Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse. Rahvustunne on ülev tunne. Aga ta võib kergesti muutuda väiklaseks, kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu. Tunnistame seda endale ja teeme, mis oskame, et see hirm eales tõeks ei saaks.

Väikerahvana vajame me alati kinnitust, et eesti keel, kultuur ja komberuum on kaitstud. See on kinnitus, milleta ei saa mööduda ükski isamaakõne. Aga isamaakõnedest on vähe. Teha tuleb.

Meie kultuuri, keelt ja kombeid ei ähvarda täna mingi suur väline jõud. Moskva eest kaitseb meid Eesti Kaitsevägi ja NATO. Euroopa Liit on rahvusriikide liit, kus erinevad keeled ja kultuurid on väärtus.

Aga meil on endal vaja üht-teist teha. Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.

Kallid teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalased!

Saan aru, et teil on seda raske mõista, aga nii see lihtsalt on – eestlastena vajame kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida. Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli. Usku, et suudame kõigile siin kasvavatele lastele pakkuda sissevaadet meie keelde ja kultuuri määral, mis aitab neil kujuneda Eestit ja eestipärast armastavateks või vähemalt mõistvateks kaasteelisteks. Kui meil on see kindlus, oleme avatumad ja uudishimulikumad ka muude kultuuride suhtes, kes meie keskel killukestena toimetavad.

Rahvustunne on ka võimaluses olla uhke oma riigi üle mujal maailmas. Kuulumine teiste, demokraatiat ja vabadusi armastavate ja inimõigusi austavate rahvaste hulka. Võimalus olla uhke selle üle, mida Sinu riik maailmakaardil tähendab. Võimalus võtta vastutus ja rääkida kaasa ka seal, kus on raske ja tingimata ei pea – näiteks ÜRO julgeolekunõukogus.
Astuda vastu rahvusvahelise tasemega kiusajatele, kaasates oma partnerid ja liitlased Gruusia, Ukraina või Valgevene rahva toetuseks. Juhtida tähelepanu inimõiguste olukorrale Venemaal, Hiinas ja Myanmaris.

Muidugi on meie rahvusvaheline tegevus alati ka meie julgeoleku küsimus. Väike riik peab hoolitsema selle eest, et ta oma partnerite silmis vääriks kaitset – nii tõdes Eesti hea sõber ja endine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen oma Endel Lippmaa medali tänukõnes Eesti Teaduste Akadeemias möödunud aasta lõpul.

Julgeolek on suuresti hoiak. Nii meie endi hoiak oma liitlaste suhtes kui liitlaste hoiak meie suhtes. Me ei tohi seda iial unustada.

Eesti tähistab paljude maailma riikidega just tänavu diplomaatiliste suhete sajandi täitumist. Üks lähedane liitlane ütles mulle, et kuigi kaitsekoostöö sujus meil ka viimasel paaril aastal, on samal väärtusbaasil toimetades ikkagi kindlam tunne, et see kõik saab pikalt jätkuda. Loodan, et nüüd ja igavesti edaspidi võimendavad sisepoliitilised arengud meie missioonisõdurite tööd liitlaste lähedal hoidmiseks.

On veel üks koht, kus me peame saama palju paremaks. Muidu vajume samasse sohu, kus on juba ees palju kommunismi ikke alt vabanenud saatusekaaslasi. Korruptsioon halvab arengu, riigijuhtide vastutulekud sõpradest ärimeestele peletavad ausaid ettevõtjaid – lahkuvad nii omad kui need, kes meie ärikliimat varem kiitnud on ja just sellepärast siia tulnud ongi.

Hea Eesti rahvas – jõuamegi tagasi rahvustunde ja rahvusliku enesekindluse juurde. Kas pole väikerahva kestmine mitte kindel siis, kui tema elujärg on naabritega enam-vähem võrreldav?

Kas mitte liitlaste olemasolu pole see, mis eesti kultuuri ja keele kestmisele lisatagatise annab?

Oleme 30 aasta jooksul teinud palju asju õigesti. Kuidas saame sel keerulisel aastal, mil möödub 30 aastat meie iseseisvuse taastamisest, seda tähtpäeva kõige paremini tähistada?

Mul on ettepanek: teeme nii nagu oma vabariigi 100. sünnipäeva puhul. Siis tegime kõik üksteise võidu ja üksteisega koos oma riigile kingitusi. Teeme jälle nii! Juba sügisel on meil kõigil võimalus anda oma hääl 79 maailma parima kohaliku poliitika poolt. Meil kõigil on oma roll kanda – kellel nõudliku valijana, aga ma loodan, et võimalikult paljudel teist ka inspireeriva kandidaadina!

Teeme poliitikat nii, nagu Eesti inimesed sellel aastal kriisi üle elavad – hoolides, märgates, isetult appi rutates!

Teeme ausat, hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit!

See üleskutse on meile kõigile. Laulva revolutsiooni ja Balti keti aegadel inimesed ei eeldanud, et Ülemnõukogu teeb meile riigi, vaid paljud otsustasid anda oma panuse ja tundsid, et sellest sõltub midagi. Et just nendest sõltub. Ja nii see sündis. Sarnast ühist jõupingutust on vaja ka hetkel.

Ülevat ühtsustunnet praegune kriis paraku ei tekita, aga ülesanne on sama ja ka sama raske – teha Eesti riigile kindlat tulevikku.

Et aastal 2051 vaadataks tagasi 2021. poliitika-aastale ja küsitaks rahulolevalt – kuidas nad suutsid? Nii nagu me täna vaatame tagasi aastasse 1991 ja imetleme siis tehtud kiireid ja julgeid otsuseid. Olgu 2021 just 1991. aasta vääriline julge poliitika aasta!

Ilusat vabariigi aastapäeva, kallid Eesti inimesed kodudes!
Hoiame Eestit!