Ahto Lobjakas: teispool Eesti julgeoleku silmapiiri

Plus ça change. Mida enam midagi muutub, seda enam jääb ta samaks, ütleb see prantsuskeelne tähelepanek. Kehtib ta kõige muu kõrval kenasti ka Eesti julgeolekupoliitilise olukorra kohta.

Mündi üks pool on Eesti rahvusvahelise julgeoleku suhteliselt stabiilne seis viimased 15 aastat. NATOga liitumine tõi aastal 2004 n-ö avatud otsaga Balti õhuturbemissiooni, mille raames Ämaril roteeruvad NATO liitlaste eskadrillid asendavad Eesti puuduvat õhuväge, ja aastast 2016 paikneb igas Balti riigis NATO turvapataljon, mille kandvaks jõuks Eestis on Suurbritannia. Mündi teine pool on idanaaber püsiva eksistentsiaalse ohuna Eesti iseseisvusele. Kuigi ajalooliselt on Venemaal võimul olnud režiime, mis pole endast otsest ohtu kujutanud, on Vladimir Putin kahe aastakümne vältel fikseerinud Vene riigi huvid ja järgmised valitsejad jätkavad tema poliitikat.

Prantsuspärase paradoksi tuuma moodustab olm (tõsiasi – toim.), et iga NATO samm Balti riikide julgeoleku kindlustamiseks tõstab latti viisil, mille puhul iga võimalik lati langetamine ei vii meid tagasi mitte status quo ante’sse – ütleme, pataljoni lahkudes aastasse 2016 ja õhuturbemissiooni lõppedes aastasse 2004 –, vaid palju halvemasse olukorda. NATO valmidus Eestit ja teisi Balti riike kaitsta, mis enne missioone oli järele katsumata, saab endise olukorra taastudes sammuna tagasi paratamatult miinusmärgi. Mida kaugemale me jõuame Venemaast, seda lähemale ta meile tuleb.

President Donald Trumpi tulemine USAs asetas NATO-le rasvase küsimärgi. Tema tagasivalimine 3. novembril võib osutuda viimaseks naelaks NATO kirstus. Trumpi ühepoolne otsus vähendada Saksamaal paiknevate USA vägede suurust peaaegu 12 000 mehe võrra (ja viia Norrast ära mitusada merejalaväelast) on Euroopa liitlasi šokeerinud. USA selgelt kahanev pühendumine Euroopale sunnib Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saksamaad tõsiselt mõtlema, mis on ja mis pole oma jõududega kaitstav. Kaitset tuleb planeerida, planeerimise eeldused on aga drastiliselt muutumas. Trump võib valimised küll kaotada, kuid ka USA ei naaseks Joe Bideni valitsemisajal oma status quo ante’sse – seda ei lubaks ei kodurahulised kaalutlused ega USA enda ammune selge triiv isolatsionismi suunas.

Koroonaviirus pitsitab niigi kasinaid kaitse-eelarveid Euroopas veelgi ning Briti peaminister Boris Johnson ootab juba sel aastal oma sõjaväelastelt säästuvisioone. Esimesed kained projektsioonid ütlevad, et Suurbritannia hakkab senisest tunduvalt enam keskenduma kodumaa ja lähipiirkondade kaitsele ja kärpima jõude, mis on mõeldud tõhusaks sõjaliseks sekkumiseks oma riigi piiridest kaugemal. Eesti jaoks on tegemist väga halva uudisega nii Tapal asuva peamiselt brittidest koosneva NATO brigaadi kui ka kaugemate kaitseplaanide perspektiivis, mis eeldavad kallaletungi puhul Eesti hoidmist seni, kuni liitlased appi jõuavad tulla. „Kas?”, „kes ja „millega?” on selles ühenduses üha aktuaalsemad küsimused.

Mõnda aega õrnalt heiastunud võimalus, et Euroopa liitlased on mingis mitteigavikulises perspektiivis võimelised midagi organiseerima ka ilma USAta, ettenähtavas tulevikus tegelikkuseks ei saa. Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on julgeolekust teinud läbirääkimisteema, mis tähendab, et kriisis poleks Euroopa liitlaste tegutsemine automaatne. Süüria näitas, et Saksamaa ei kavatse oma rolli Euroopa julgeoleku tagamisel märkimisväärselt kandvamaks muuta. Liibüas on raginal tülli läinud Prantsusmaa ja Türgi. Pole võimatu, et ilma USA kindla juhtiva käeta jääb NATOst mõne aastaga järele tühi koor. Ainus, kes selliseks võimaluseks tõsisemalt valmistuda näib püüdvat, on Prantsuse president Emmanuel Macron – tehes olukorrast sirgjoonelise ja kontinentaalse Euroopa vaatepunktist ainuvõimaliku järelduse: maailmas, kus USA taandub ja Hiina tõuseb, ei saa Euroopa endale lubada konfrontatsiooni Venemaaga.

Naastes Eesti olukorra juurde – bilanss on nukker. Euroopa suurvõimude jaoks on Balti riigid ebamugav hõõrdetegur kokkupuutepinnal Venemaaga. Venemaa võib käituda nagu Nõukogude Liit, aga eksistentsiaalset ohtu ta endast Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia jaoks ettenähtavalt ei kujuta. On vähe kahtlust, et üksi jäetud Euroopa otsib Venemaaga üha enam lepitust. See on seda paratamatum, mida atavistlikum on Ida-Euroopa käitumine käimasolevas globaalses kultuurisõjas. Paremäärmuslike, rassistlike ja valgustusvaenulike valitsustega pole Berliinil, Pariisil ega Londonil olemuslikult midagi enamat ühist kui Moskvaga. Võibolla on vähemgi, sest Venemaal, erinevalt Ida-Euroopast, on olnud märkimisväärne roll Euroopa ajaloos ja kultuuris.

Üle jäävad lähemad liitlased. Poola jaoks kujutavad Balti riigid vajadusel kahitavat strateegilist mänguruumi ja nende kaitsmiseks ei tee Varssavi kindlasti midagi, mis ohustaks Poola enda füüsilist julgeolekut ja suveräänsust. Ida-Euroopa psüühe nõuab tänase selg-vastu-seina-situatsioonis kõigepealt iseenese eest hoolitsemist. Soome suunal on Eesti viimased 30 aastat maha visanud ning praeguse valitsuse fennofoobia pelgalt jätkab eelnevate riigijuhtide kapriise ja lühinägelikku usku NATO julgeolekutagatise püsivusse. Selleks, et üks Venemaaga piirnev rahvas teise eest oma elu mängu paneks, poleks muidugi piisanud ka 30 aastast parimaist pingutusist – aga ilma algust tegemata ei jõuta kunagi kuhugi.

Nii kummaline, kui see ka pole, on loomult kõige altim Balti riike toetama Rootsi – seda nimelt meil üha enam põlatava moraalse suurjõuna. Rootsi moraalne kohus on see, mis võib teda kriisis sundida vaatama kaugemale toorest enesehuvist.

Rootsi võimalused Eestit toetada on piiratud, samuti nõrgestab Eestit järjestikuste valitsuste lühinägelik strateegia olla püham paavstist endast ja öelda ära otsesuhteist Stockholmi ja Helsingiga, kuni need ei kuulu NATOsse.

Ainus, mis oleks päriselt Eesti võimuses, on püüda loo alguses kirjeldatud paradoksist välja murda. Meie julgeolek on teiste kätte pillatud viisil, mis liitlaste lahkumisel teeb asja hullemaks, kui ta alguses oligi. Midagi selles küsimuses ette võtta on olnud Eesti võimuses viimased 30 aastat. Liitumine NATO ja ELiga olid sammud õiges suunas, aga ei vii lõppkokkuvõttes kuhugi, kuni Eesti ei võta vastutust omaenese saatuse eest. See teema on väga tihedalt seotud siinse venekeelse vähemusega, keda Venemaa võib püüda argumendina ära kasutada ja kelle kohta kõik meie liitlased suurepäraselt teavad, kui vähe Eesti selle lõimimiseks on ära teinud. Üks valitsuse teise järel on venekeelse vähemuse teinud oma argihuvide instrumendiks: Keskerakond korrumpeeris selleks Tallinna, Narva ja vähemate kohtade kohalikud võimud ning jätkab võimul olles Savisaare vana poliitikat; Reformierakond demoniseeris vene vähemust igal võimalusel Kremli käepikendusena ning pole ühtki märki, et ta valimiskampaanias ikka ja jälle sama ei teeks. 

Gruusia ja Moldova (teiste kõrval) näitavad, kui lihtne on noori, nõrku ja ebastabiilseid riike sandistada. Moskva vaevalt midagi enamat soovikski. Ainsat kaitset sellise saatuse vastu pakub lõpuks vähemuse enda veendumus, et tal on Eestis hea elada.

Muidugi on võimulolijail veel üks võimalus: nagu 1930. aastatel, Pätsi stiilis, püüda muude võimaluste hääbudes minna võimu säilitamiseks otsekõnelustele Moskvaga. Praegustes oludes olekski nii ehk võimalik mingiks ajaks iseseisvus kindlustada. Seda aga Moskva garantiiga. Eesti julgeoleku kindlustajad saaksid nii Lukašenka moodi vaba voli teha riigis seda, mida süda ihaldab. Selleks tuleb Eesti liitlastest pöördumatult isoleerida, mis ongi poliitika, mida suur osa valitsusest ajab. Püsivat otsesuhet USAga, mida lähemaid ja kaugemaid Euroopa liitlasi solvates väidetakse taotletavat, ei ole ega tule. Eesti julgeolekupoliitika kujundajad teavad seda väga hästi.