13

Ahto Lobjakas: Põlluaasa–Helme doktriin

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv

Peaminister Jüri Ratas on asunud tegema seda, mida kardeti Edgar Savisaarest (võibolla liialdatult) – järsult muutma Eesti julgeolekupoliitilist orientatsiooni.

Sest seda eelmise nädala sündmused tähendavad. Jutt varuplaanist NATO-le, mida valitsus otsivat, ja soovist taastada Tartu rahu aegsed piirid ei pruugi ammu näida millegi erilisena EKREt elektrifitseeriva igapäevase hüsteeria foonil, aga kui seda ajavad valitsuse minister ja riigikogu spiiker, siis esindavad nad riiki. Asjaolu, et peaminister valitsuse juhina ja koalitsiooni suurima erakonna esindajana siseministrit ei vallandanud ega riigikogu spiikrit tagasi ei sundinud astuma, annab nende sõnadele tema heakskiidu. Edasine on peatselt ajalugu.

Ma ei usu, et keegi Eesti tõsiseltvõetavatest poliitikutest või ametnikest oleks kunagi uskunud, et NATO (loe: Ameerika ühendriigid) läheb tuumakonflikti Venemaaga, et kaitsta Eestit, mis ei saa hakkama suhete korraldamisega suure naabriga. NATO, nagu armastas kunagi öelda üks suursaadik, asub vaenlase kõrvade vahel. Mõtles ta sellega seda, et Eesti liikmelisus NATOs sunnib Venemaad hoolega järele mõtlema, enne kui – provotseeritult või provotseerimata – midagi Eesti suhtes ette võtta. Põhimõtteliselt sama kehtib Eesti liikmelisuse kohta Euroopa Liidus, kuid NATO sümboolne tähendus ühiskaitse alliansina on selgelt kaalukam. Venemaa ongi Eestit kaua kohelnud jäise distantsiga. Paradoksaalselt võib see ajaloolises plaanis endast mõnel keerulisel hetkel kujutada Eestile tõsist händikäppi igasuguse iseseisva suhtlemisekogemuse puudumise näol.

NATO sümboolsus aga ei tähenda seda, et tänasel Eestil – eriti Venemaa suunal krooniliselt suhtlemisvõimetul Eestil – oleks NATO-le olemas mõistlik alternatiiv. Iseseisev kaitsevõime võib olla äärmuspoliitiku retooriline visioon, millega ullikeste hääli püüda, tegelikkuses aga puudub sellel igasugune kate. Ilma kontrollita õhuruumi ja rannajoone üle on Eesti kaitsetu. Esmase kontrolli saavutamine õhuruumi ja rannajoone üle läheks maksma samas suurusjärgus raha, mis süsinikneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 – 10 ja 15 miljardi euro vahel – ning mille kohta EKRE poliitikud armastavad õlise irooniaga öelda, et Eesti majandus ei saa seda endale lubada. (Need arvud lähtuvad Šveitsis praegu käivast debatist, kus aastaks 2030 tahetakse moderniseerida lennuvägi ja õhukaitse. Plaani maksumuseks – mis eeldab juba baastaristu olemasolu – on ligikaudu seitse miljardit eurot).

Siinkohal ei ole vast mõtet püüda kokku arvutada, palju Põlluaasa–Helme doktriin Eestile maksma võiks minna ja milliseid võtteid läheks vaja, et selline raha maksumaksjalt rekvireerida – või mis üldse jääks siis järele Eesti majandusest. Olulisem on praegu muu: isegi kui see raha homme leitaks, läheks aega vähemalt 15–20 aastat, enne kui vajalikud lennukid, õhukaitsepatareid, laevad jms tarnitakse, meeskonnad välja koolitatakse, taristu luuakse. Selle aja jooksul poleks Eestil selle doktriini järgi ei plaani A ega plaani B. 

Ja kui kõige sellega peaks kord ühele poole saadama, ei muutu Eesti strateegilise positsiooni lootusetuses ikkagi kriipsuvõrdki. Eksistentsiaalses konfliktis Venemaaga poleks Eestil vastase ülekaalu eest kuhugi taanduda, et aega võita ja jõudu koguda. Venemaa taktikaliste tuumarelvade kasutamise doktriin konfliktide „deeskaleerimiseks” on mõeldud just sellistele riikidele Venemaa enda piiride läheduses, millel on iseseisva kaitse ambitsioon (ja muidugi ka võimalused).

Siinkohal ei ole ilmselt mõtet ka pikemalt süüvida sellesse, millise näo võiks omandada mingi ime läbi iseseisva kaitsevõime omandanud Eesti riik Helme–Põlluaasa–Ratase juhtimise all – või kas meie tulevane ajalugu seda välja kannataks. Kui ma peaksin sel teemal spekuleerima, siis pakuksin, et esimesena ja kõige rohkem kannataksid iseseisva kaitsevõime saavutanud Eestis vähemused ja teisitimõtlejad.

See ongi ilmselt osa Põlluaasa–Helme tegelikust pikemast plaanist, mille kõige tähtsamaks osaks osaks on Eesti praeguse peamise plaani põhjalaskmine. Iseseisva kaitsevõime hallutsinatsiooni ei usu väga suure tõenäosusega ei Helme seenior ega Põlluaas ka ise. Küll aga on nad kahtluseta välja rehkendanud oma lühiajalisemad sihid ja soovid. Eesti, mis otsib ühe käega alternatiivi NATO-le ja teisega norib tüli Venemaaga, käib nii lühimat teed isolatsiooni. See ongi Põlluaasa–Helme doktriini tegelik sisu: lahutada Eesti liitlastest. Isolatsioon avaks neile kaks uut perspektiivi. Riigisiseselt tähendab kaugenemine liitlastest kaugenemist liitlaste nõutud käitumisnormidest ning võimude käte vabastamist selle tegemiseks, mis neile vajalik tundub. Traditsiooniliselt näib sellises olukorras võimulolijale kõige vajalikumana võimule jäämine (selle vajaduse levimise märke on Eestis juba näha). Lihtsamaks teeb repressioonide rakendamise alati konfliktioht ja sõjahüsteeria. Helme seenior ja Põlluaas on selles mõttes lihtsalt ühe vana ja kulunud mündi kaks poolt. 

Eesti välispoliitiline perspektiiv nihkub Põlluaasa–Helme doktriini võrsumisel vältimatult Ukraina, Moldova ning EKRE juhtide üldisi kalduvusi arvestades veelgi kaugemale, Valgevene ja Kesk-Aasia suunas. Kas teadlikult või teadmata on nende – ja Jüri Ratase kui kaasosalise näol – tegemist Vladimir Putini käepikendustega Eestis. Venemaa välispoliitiline käitumisviis pole sel sajandil kusagil olnud otseselt vallutuslik. Mida Moskva on Putini juhtimisel taotlenud, on kontrolli saamine naabrite poliitika üle. Seda on kõige lihtsam saavutada ebademokraatlike, repressiivsete, korruptiivsete režiimide puhul, kes end ise isoleerivad ja nii kõik hoovad vabatahtlikult Kremli kätte annavad. Tülikate naabrite puhul – mis ei ole alati samuti tingimata demokraatlikud, korruptsioonivabad ega mitterepressiivsed (mõelgem Gruusiale 2008) – lisandub „jaga ja kontrolli” laadis sandistamistaktika. Selleks sekkutakse mõnda sisekonflikti – või vajadusel luuakse see (Ukraina 2014) – ning loodud madala intensiivsusega sõda külmutatakse lõpuks ettenägematuks ajaks.

Ühel või teisel moel pärsib praegune Venemaa naabrite arengut vaba ühiskonna suunas. See, mida naabritest mittevabade ühiskondade juhid oma piiride sees ette võtavad, ei lähe Moskvale otseselt korda – kuigi majanduslikud stiimulid ilmselgelt sõltuvad satraapide koostöövalmidusest. Naastes korraks siseriikliku perspektiivi juurde, ennustab Põlluaasa–Helme doktriin Eestile pikas plaanis huntalaadse režiimiga situatsiooni, kus valitsejate ainus tõeline huvi on võim võimalikult sirgjooneliselt rahaks teha. 

Peame lootma, et Jüri Ratas ise ei ole osa sellest plaanist. Tema traagika on uneskõndija oma. Ka parimal juhul – kui Põlluaasa–Helme doktriin peaks takerduma – on uneskõndimiselgi oma tagajärjed, mille eest peaminister vähemalt ajaloo ees vastutab. Eesti liitlassuhete õõnestamine ja läbilõikamine iseenesest on riigile ja ühiskonnale ohtlik ja kahjulik. Ratas sai sellest veel kolm aastat tagasi väga hästi aru, kui see arusaam oli talle võimu usaldamisel toonaste partnerite peamiseks nõudmiseks. Kolm aastat võimul on selgelt teinud oma inimest rikkuva töö, mille eest kunagi hoiatas lord Acton.

Kuid ka parimal juhul – kui liitlassuhted säilivad ja Põlluaas ja Helmed jäävad tühikargajateks – laseb peaminister neil kuritegelikult raisata Eesti kallist aega. Sest Eestile tegelikult vajalik varuplaan lükkub nii lihtsalt üha kaugemasse tulevikku ja läheneb aeg, mil ta pöördumatult käest libiseb. See varuplaan koosneb Eestile antud – ja veel kestva – ajaloolise hingetõmbeaja kasutamisest kahe suure strateegilise eesmärgi nimel töötamisest. Esiteks kuulub siia suhete normaliseerimine venekeelse kogukonnaga ja hiiliva apartheidi pööramine olukorraks, kus venekeelsel kogukonnal tekib osalus Eesti riigi ja ühiskonna elus, mis väärib tema liikmete silmis vajadusel Eesti kui väärtuse eest võitlemist. Teiseks kuulub päris varuplaani hulka kõige tegemine selleks, et õppida meile korraga nii lähedasest ja väga kaugest ainsast eduloost, mis Venemaa naabritel on kahel viimasel sajandil ette näidata. Selleks edulooks on muidugi Soome. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tunduks, on Põlluaasa–Helme doktriini isoleeritud Eesti kõige kaugem koht Soomest, mida on võimalik ette kujutada.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Ikka
Ikka

alati kaasneb see kole pilt Lobjakast ta kahtlase sisuga artiklite juures.

Jaak Saks
Jaak Saks
Hää autor, on veel üks, täiesti küüniline, aga kahjuks ajalooga kokkukõlav võimalus. Eestit liitlastest eraldades täidab EKRE nende soove. Seega pole EKRE mitte Venemaa, vaid globaalsete tagatubade tagatoa kõige truum esindaja. EKRE täidab Ühendriikide, Prantsus- ja Inglismaa salajase eliidi kõige sügavamaid soove. Muidugi peab seda varjama, sest lõpplahendus saab õudne olema. Rahvuslased reedavad liitlaste ihaluste nimel rahva lõplikult, absoluutselt ja totaalselt. Arutluse käik on lihtne. Kui lääs päriselt valmistub sõjaks Venemaaga, siis peab selle sõja algatus – teda ei saagi muidu alustada – tulema väljaspoolt Lääne-Euroopat, väljaspoolt NATO-t. Nii nagu sunniti esimesse maailmasõtta Saksamaa, peab ka nüüd olema – lääs… Loe rohkem »
Triibik
Triibik

Sellist jama võibki ainult sots kokku kirjutada. Aamen. 🤮

maalt ja hobusega
maalt ja hobusega

Sellist jura (mingist doktriinist) annab ikka kokku kirjutada. Samas meil ongi vähemalt kaks sellist “meistrit” (Lobjakas ja Kiisler), kes on ära teeninud lehelugejate põlguse. Kes vastutab, et lugejatele tõe pähe kirjutaja unenägusid ette antakse – ilmselgelt lehe peatoimetaja.

Kaja
Kaja

Oletegi maalt ja hobusega.Inimene endas ei eksi.

Mati
Mati

Mu arvates hoopistükkis meie austatud Riigikogu esimees ja Mart Helme koos oma pojaga näevad unenägusid, kütavad üles kirgi, provotseerivad Eesti liitlasi, soetavad sõprussidemeid Putini liitlastega (meie hõimurahva Ungari peaministri Orbaniga, kes oma rahvast suukorvistab), tahavad teha meie riigist mingit suletud autokraatset moodustist – sellega ei lepi ma mitte kunagi.

Agu
Agu

teil on ikka hirmsad fantaasiaunenäod

nonii
nonii

Sisu ja artikli maht absoluutselt ebaproportsionaalne

Majaomanik
Majaomanik

Kipub raha kõvasti üle jäävat,tarvis honorarid kõik aastalõpuks välja maksta,et kõik nullis oleks.

Mina
Mina

Lobjakas ajab loba

tõsimeeli
tõsimeeli

loba on vaba 🙂

Mati
Mati

Olen ka ise mõelnud, et tänased Eesti konservatiivid, eelkõige EKRE, aga ka Isamaa mõned poliitikud, eelkõige meie välisminister, teenivad oma rahvuskonservatiivselt deklaratiivse poliitikaga tegelikult meie vastaste huve – see poliitika on provokatiivne, kuigi sõnades isamaaline. Ei nähta oma kitsastest silmaklappidest õieti välja, ollakse nagu hobune, kel klapid peas, ajamas põikpäist rida.
Lobjakas on ka muidugi provokatiivne, aga ta paneb mõtte liikuma.

tõsimeeli
tõsimeeli

sul pole mingeid vastased väike eesti junn, ära kujuta endale ette, et sind tähele kuskil pannakse ja sinu pärast kiskuma hakatakse. Ei saa aru kuskohast selline suurusehullustus tuleb, kas unenägudest!?

wpDiscuz