Pandeemia on esmajoones ühiskondade, mitte inimeste tervise test.
2020. aasta lõpuks on see fakt veel varjule jäänud, aga kui praegune seis peaks mingil põhjusel – näiteks Covid-19 hakates muteeruma samal kiirusel või kiiremini, kui seda teeb tavaline gripp – saama ka järgmise aasta reegliks, siis aasta pärast on see teema palju tuttavam.
Mida globaalsem on kriis, seda lokaalsemad hakkavad olema lahendused. Mida kiiremini ja kauemaks sulguvad piirid ja katkevad transpordiühendused, seda rohkem jäävad ühiskonnad silmitsi iseenesega. Ja seda enam tuleb neil loota, et see, mis neil on, toimib ilma väliste tugedeta. Kui vaja, siis toimib sisemiste ja väliste jõudude kiuste. Küsimus on institutsioonides. Institutsioon võib näida keerulise ja hämara mõistena, kuid tegelikkuses on teda sama lihtne ära tunda nagu elevanti, mida varem on nähtud ainult pildi pealt.
Päris alguses on üks selge ja arusaadav mõte: “mida globaalsem on kriis, seda lokaalsemad hakkavad olema lahendused”. Edasine koosneb vastuolulistest ja keerulistest mõttekonstruktsioonidest, vaheldumisi siltide kleepimise ja vasakpropagandaga. Kuigi enam mitte kaugeltki nii ühte väravasse kui Lobjakalt veel mõnda aega tagasi võis lugeda. Tubli, arengut on märgata. Muide just parempoolsed(populistid või mitte on omaette teema)üritavad lokaalsemat elukorraldust taas au sisse tõsta. Brexit, višegradi riigid jne keda autor sarjata armastab on selle eestvedajad. Lõpu poole läheb jälle selgemaks ,meie ajastu põhiküsimus: “kas ja kuidas avalik mõistus institutsioonina suudab end kaitsta inimese iseenese tarkuse eest, mis teda päevast päeva entroopiana lõhub.” Kui… Loe rohkem »
Me oleme usalduskriisis ja ka autoriteedi kadumise kriisis. Info on universaalselt kättesaadav ja ülekülluses aina raskemini mõistetav. Inimesed saavad aru, et neid ei kaitse tegelikult mittekeegi peale iseenda. Vaatamata püüdele kõike seletada ratsionaalse valiku võimalusega, – oma sisemas olemuses on ikkagi inimene jäänud samaks ebaratsionaalseks, emotsioonidest juhitud olendiks kes end päriselt turvaliselt tunneb vaid osaluses teistega. Nagu autor kurvalt tõdebki… Vastupidiselt autorile ei ole mul doktorikraadi sotsaalteadustes aga Weberit olen lugenud. Poliitikud (ja mulle tundub ka ajakirjanikud) on lugenud ka Gustave LeBoni ja masside juhtimise teooriaga mängimises on ilmselt nii poliitika kui ajakirjandus endale ka jalga tulistanud. Selle koha pealt… Loe rohkem »
muteerunud tüübid ja nende muteerunud mõtted
Väga hea, rohejama lœpetamegi ära ja saame hakkama ka.