Ahto Lobjakas: sõna peab olema sõltumatu

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv

Sõnavabaduse valuliseks teemaks tõusmine praeguses Eestis on mõistetav.

Võimul on valitsus, mille liikmed on algusest peale lähtunud arvestusest, et võitluses isikuvabadustele rajatud elulaadiga on ajakirjandusel võtmetähtsus.

Ajakirjandusvabaduse ründamine on osa nende poliitilisest „tööriistakastist” ja peegeldab autokraatiat ihalevate paremäärmuslike poliitikute loomulikke instinkte kogu maailmas. Ajakirjandust näevad sellised tegelased mobilisatsioonivahendina ning kohtlevad nii ajakirjandust kui ka selle tegijaid nagu nullsummamängus: kes ei ole meiega, on meie vastu.

Kuid võitluses EKRE viljeldava seguga rumalusest ja väikeste inimeste suurtest egodest on suur annus silmakirjalikkust, kui ajakirjandusest juttu tuleb. „Sõna on vaba” on loosung, mis korraga ütleb väga palju ja väga vähe. Eestis 2020 näib ta ütlevat, et ekstremistide rünnak ajakirjandusele on tagasi löödud ja viimane võib oma tööd – mõõdukalt – jätkata. Selles järelduses on aga kaks omavahel seotud viga. Esiteks, muutused on juba toimunud: tonaalsused nihkunud, piirid ringi tõstetud, brutaalsustega harjutud. Elu läheb edasi – see, mis märtsis-aprillis 2019 tundus šokeeriva ja vastuvõetamatuna, on praegu saanud igapäevaseks ja osaks tegelikkusest, millesse mõistlikud inimesed ei saa parata ja millega tuleb seetõttu lihtsalt leppida.

Teise probleemi juured lähevad vähemalt kaks aastakümmet kaugemale tagasi kui 2019. aasta märts, osaliselt kaugemalegi. Teine probleem on muljes, et sõna on taasiseseisvunud Eestis seni olnud vaba. Teatud vormilises mõttes on selline arusaam muidugi korrektne: tsensuuri pole, ajakirjandusturg on pluralistlik, maailma meediavabaduse edetabelites on Eesti järjepanu olnud väga kõrgetel kohtadel. Kuid just viimane olm peaks tegema ettevaatlikuks. Kui Eesti ajakirjandus on „vabam” kui Saksamaa või Prantsusmaa või Suurbritannia ajakirjandus (rääkimata USAst), ei pruugi ajakirjandus meil ja vanades lääne tsivilisatsiooni majakates tähistada päris sama asja.

Märgiks sellest on – kahtlemata samuti üksnes mulje –, et kusagil mainitud riikides poleks traditsiooniline vaba ajakirjandus teinud tölbi ja toore pareäärmusluse võimuletuleku järel nägu, et elu saab edasi minna, nagu poleks midagi erilist juhtunud. USA ongi hea näide, kuidas ajakirjandus pole nii edasi läinud. Sõna mitte ainult ei jäänud vabaks, vaid kuulis kõrgemat sundi ja vastas sellele. Sõna jäi sõltumatuks ega tunnistanud võimu vähimatki õigust dikteerida vabale ühiskonnale väärtusi. Võtmesõna siin on „vähimatki”.

Ka Eestis on vaba ühiskonna väärtused olnud pikalt au sees, aga alati ühe põhimõttelise „aga”-ga. Selleks „aga”-ks on olnud Eesti riik kui väärtus, tema hea käekäik, tugevus ja iseseisvus. Seda vastavalt sellele, kuidas võimulolev valitsus – 2000. aastate algusest Reformierakonna valitsus – mainitud „aga” määratles. Annad saatanale sõrme, võtab käe. Veel ühe kõrgema kohaliku väärtuse seadmine üldinimlikult kõrgeima – inimese vabaduse – väärtuse kohale oli see, mis avas ukse hallile alale, kus nüüd EKRE ja Eesti vaba ajakirjandus – eriti riigiajakiriandus – on sõlminud rahumeelse kooseksisteerimise pakti.

Sõna on vaba seni, kuni ta tundub vabana. Tunduda võib palju asju. Fakt on Eestis see, et surve ajakirjandusele aastal 2019 polnud midagi uut, ta on pelgalt tuttava motiivi kordumine jõhkramal ja häbenematumal kujul. Surve ajakirjandusele on olemas olnud taasiseseisvumisest saadik. Tõsisemaks sai ta Reformierakonna võimuletuleku järel tolle presidentide kaastoimel.

Iga võim tahab meediat kontrollida või vähemalt teda manipuleerida. Vanades vabades ühiskondades on institutsioonid harilikult tugevad – võim keelab endale vähemalt avalikult sellise instinkti ja ajakirjandus ei allu diktaadile. Eestis andsid järjestikused valitsused aga kiusatusele järele ning õigustasid ja forsseerisid seda välisvaenlase (siin pole tähtis, kas liialdatud või liialdamata) kuju abil. Võimule andis omakorda järele ajakirjandus – eriti riigiajakirjandus –, mis Venemaa ohu näol andis võimule sisuliselt piiramatu usalduskrediidi. Teoks sai saatanlik silmamoondustrikk: meedia, mille üks suuri ülesandeid on pakkuda tsiviilopositsiooni võimule, võttis omaks poliitikute legendi, mille kohaselt tegelik võim ja vastane asuvad kusagil mujal kui Toompeal.

Suureks abiks võimule oli ajakirjandusele (ja ühiskonnale laiemalt) sõba silmile tõmbamises iseenesest triviaalne tõsiasi, et Eesti on väike maa. Kõik tunnevad üksteist, kõik on läbi põimunud: isiklikud suhted, majanduslikud huvid, jõuvahekorrad. Sellises ühiskonnas on võimul kõike lihtne kontrollida ja ohjata. Järjestikused Eesti valitsused ja presidendid on sellesse kiusatusse langenud ja ühiskonna vabadust õõnestanud. Paradoksaalselt, võib tunduda, aga siin pole mingit paradoksi.

See, mille ajakirjandus tulemusena kaotas, polnud vabadus. Inimese sõna on vaba seni, kuni ta usub, et see on vaba. Vabadust kritiseerida metsmaasikalegendi loojat (president Ilves kasutas Eesti kohta metsmaasikavälu kujundit) või opositsioonijuhti Venemaa-sidemetes süüdistava kapo dokumendi valdajat pole Eestis ammu vaadatud vabadusena.

Ajakirjanikest – loomulikult kaugelt mitte kõigist, küll aga nendest, kel võimu silmis oli tähtsust ja kellele see korda läks – sai ühiskonnas kast, mis üha enam eksisteeris sümbioosis võimuga. Kastist väljalangemine tähendas uitama jäämist tühermaale, millest ainus (näiliselt) professionaalne väljapääs juhatas Tallinna linnameediasse ja hiljem edasi EKRE suunas. Kasti teenekatele liikmetele seevastu avanesid võimalused teisel pool võimu piiri.

Väljastpoolt vaadates on üllatav – kuigi ühtlasi mõistetav –, et keegi pole Eestis tõsiselt analüüsinud seda, millest kõneleb vältimatult tohutu ühesuunaline ajakirjanduslik kaadrivoolavus erakondadesse, riigi-PRi ja vähematele riigisinekuuridele. Seda, millise surve alla selline praktika asetab ajakirjanduse sõltumatuse. Siinkohal ei käi jutt endistest peatoimetajatest – kuigi ka nende tung poliitikasse on märgiks millestki –, vaid tõsise ajakirjanduse vahetuvate tähtede plejaadidest. Kindla tuleviku pant on olnud head suhted võimuga. Süsteem, mis pealtpoolt paistab väga läänelikuna, on seestpoolt aastakümneid olnud riigitruude meritokraatia.

Seetõttu pole üllatus, et Eesti poliitika kriisiga kaasnes aastal 2019 ajakirjanduse kriis. Riik muutis radikaalselt oma definitsiooni ja ajakirjandus kaotas pidepunkti. Ajakirjandusel puudus võimu kritiseerimiseks usutavus, oskused ja harjumus. Sõltumatuse kauaaegne puudumine on lisaks lihtsamaks teinud ka paindumise, eriti väljaannete juhtide seas. Viimane ei tähenda tingimata isiksuse pankroti tunnistamist või isegi tunnetamist. Inimene on seni vaba, kuni ta usub, et ta on vaba. Tõde saab öelda mitmel moel – ning nüüd usutakse (taas), et tõde saab öelda tasakesi ja läbi lillede.

Siin läheb ajahorisont tunduvalt sügavamale tagasi kui 2000. aasta. See, mis aitab Eesti ajakirjandusel praegu viisakalt endaks jäädes muganduda, on seesama, mis tegi ta väga heaks 1980. aastate lõpul – oskus lugeda aegade muutumist ridade vahelt. Võime vajadusel improviseerides laiendada järk-järgult lubatava piire ning lasta avalikule areenile uusi tegijaid, kes oma tulekuga omakorda nihutasid ühiskonna raskuskeset mujale. Täpselt see toimub praegu. Sõltumatusega pole sel kõigel samas mingit pistmist. Sõltumatuse saab garanteerida vaid väärtuseline toetuspunkt, mis ei liigu võimu muutumisega (ja mida ükski võim või „enamus” ei saagi liigutada).

Paar triviaalsevõitu järeldust selle mõtiskluse lõpetuseks. Esiteks – mida nõrgem on ajakirjandus, seda nõrgem on riik. Kuid mitte kõik ei pruugi olla nii kehvasti, kui näib. Viimaste kuude jooksul on ilmsiks saanud teatav murrangujoon era- ja riigimeedia vahel. Mitte üldse paradoksaalsel moel on erameedia see, mis ka praegustes keerulistes ja survestavates oludes demonstreerib, et ajakirjanike loomulik sõltumatuse instinkt on meilgi elus ning jääb põhimõttelistes konfliktides selgeks teejuhiks ja piisavaks motivaatoriks.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
9 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Piinlik
4 aastat tagasi

inimese pärast. Kas järgmine nn aasta tegija?

Sõna
4 aastat tagasi

peab olema sõltuv aususest ja erapooletusest. Kuid Ahtole seda selgeks ei tee.

Mees
4 aastat tagasi

Lobjakas paneb mõtted liikuma – milline on su vaimu seis, ajakirjandus? Ja seeläbi laiemalt mõte Eestist, tema südametunnistuse ja tuleviku seis. Ta tunnetab ikkagi asja.

Karvik
4 aastat tagasi

Kas autor tõesti usub,mida jutustab ? Kurb,aga sots pole ilmavaade,see on diagnoos. Ning enamik ei andesta neile iial suuri maksutõuse ja Rändelepet. 🤮

Mnjah
4 aastat tagasi

Äkki alustaks peeglisse vaatamisest, sest enesekriitika puudumine on inimliku lolluse üks allikas. LE peaks ikka mõtlema, et kuidas tõsta kvaliteeti, aga mitte seda, et kuidas seda vähendada. Aeg muutusteks?

ajuhans lätist
4 aastat tagasi

ooo , ei peagi ostma v , mis krdi moodi nii saab siis

majaomanik
4 aastat tagasi

Kas LE müüginumbrid ei ole ikka veel piisavalt väiksed?

Milleks
4 aastat tagasi

Sellist soga on vaja kirjutada ja avaldada? Ja keda peaks see huvitama, mida see kirjutanu mõtleb?

See
4 aastat tagasi
Reply to  Milleks

jama pole plaanitudki lugemiseks.