Teisipäevane uudis, mille järgi on Eesti kooliõpilased eelmise aasta PISA testide alusel maailmas esirinnas, näitas meie haridussüsteemi tugevust ja võttis maha mõne hirmu, mida kooliga seoses on väljendatud.
Alustada võiks ajaloost. Juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul olid Läänemere provintsid suurima kirjaoskusega piirkond keiserlikul Venemaal. Alus eestlaste kirjaoskusele pandi sellesama koolihariduse ja eestikeelse ajakirjanduse levikuga 19. sajandil. Kui lugeda tolleaegseid mälestusi, saatsid talupojad ikka ühe poja linna gümnaasiumisse õppima. Eks ole see ka „Tõe ja õiguse” Indreku lugu. Sellele kõigele pani krooni eestikeelse Tartu ülikooli avamine 1. detsembril 1919; rahvusülikooli tähtpäeva tähistati äsja suure pidulikkusega.
Eestlaste üheks põhijooneks on tõesti olnud Jakob Hurda nägemus suureks saamisest vaimult. Et eestlasi on maailmas ikka nii vähe, ei saa meie rahvuslikuks tunnuseks olla vallutused või muud moodi massiga löömine, vaid ikka nutikus.
Üldiselt töötab haridussüsteem siis, kui on tahe õppida. Võib leiutada mistahes süsteeme, aga kui soovi õppida ei ole, ei aita suurt miski. Kuid nagu ülaltoodust nägime, on eestlaste soov õppida juba ajalooline.
