Tänavu on mul korduvalt olnud tunne, nagu mängiks magamistoas täisvõimsusel telekas, köögis sama valjult raadio ning elutoa laua peal olevas arvutis oleks korraga lahti mitu akent, millest kõlavad samal ajal telesarjad ja muusikapalad.
Kõike välja lülitades aga hakkavad kõrvad kurdistavast vaikusest undama ning iseenda südamelöögid tunduvad murettekitavalt valjud.
Mulle on loomuomane kõigi väliste teabeallikate ja meelelahutuse korraga endasse kallamine. Ma pole kunagi mõistnud neid, kes ütlevad uhkelt, et ei loe veebimeediat ega huvitu uudistest ning loevad selle asemel ainult raamatuid. Mis elu see on, kui sa ei tea ega huvitu, mis maailmas toimub? Elu ei käi ainult sinu kodukohas ja sõprade elus, elu on ka popkultuur ja sõjad kaugetes riikides.
Selline suhtumine on minu jaoks olnud vaid kraadi võrra parem teisest äärmusest ehk inimestest, kes rusikaid uhkelt rinnale tagudes kuulutavad, et nende elus pole aega ilukirjandusele ega muule meelelahutusele või ajaraiskamisele. Fantaasiavaesus ning ainult igapäevaasjadest või rahast mõtlemine teeb inimese mõistuse ja hingega midagi kohutavat.
Sel aastal aga olen maailmaga kaasaskäimisest väsinud. See ei tähenda, et oleksin millestki ilma jäänud, oh ei, olen lugenud ÜRO ränderaamistikku, vaadanud korduvalt videot sellest, kuidas Evelin Ilves Lussuliiva rannas taliujumas käis, pannud mängima otseülekanded riigikogu-esistelt meeleavaldustelt, jälginud sotsiaalmeediastaare strippar Marcost „Prooviabielu“ Kalvi-Kalleni ning lugenud pikki artikleid kriminaaluurimistest,
mis ähvardavad Donald Trumpi ja tema kaaskonda. Olen muretsenud kliimasoojenemise ning Eestimaa metsade pärast ning naernud jalgpalli maailmameistrivõistluste meemide üle.
Samas ei mäletagi ma enam, mis toimus 2018. aasta alguses või keskel. Kõik suured uudissündmused Cambridge Analyticast kuni TrumpiPutini suurkohtumiseni Helsingis on
juba libisenud aegade hämarusse. Tänavu tundus pidevalt, et ühes nädalas toimus rohkem suursündmusi kui varasemate aastatega kokku. Sellest hoolimata läks elu iga suure uudise
järel samamoodi edasi. Seetõttu on väga ahvatlev juhe täielikult seinast välja tõmmata ning keskenduda iseenda tööle ja elule, ehk ka mõnele paarisaja aasta vanusele kirjandusteosele. Nagunii ei muuda uudised suures plaanis mitte midagi.
Kuigi sellised mõtte- ja puhkepausid on kahtlemata vajalikud, ei saa minust ilmselt lähiajal sellist inimest, kes uhkusega teataks, et ta pole juba mitu aastat ühtegi uudisteportaali lugenud. Ma ei anna veel niipea alla, osalt ka seetõttu, et kursis olemine ongi minu töö. Aga ma kardan, et maailma jätkuval kaootilisusel võivad lõpuks olla tõsised tagajärjed sellele, kuidas inimesed mingite sündmuste tähtsust tajuvad. Aina enam on võimalik olla kursis uudistega ainult sellistest allikatest, mis kajastavad uudiseid kindlal viisil ja oma nurga alt. Nõnda võivad tavalised teadaanded järsku tunduda hiiglaslike vandenõudena ning päriselt tähtsad uudised täielikult märkamata jääda.
Ehk ongi tänavuse aasta suurim sündmus sündmuste üleküllus ja puudumine korraga. Kõigi loetud ja lugemata uudiste vahel nihkub maailm tasapisi millekski uueks. Öeldakse, et kümme aastat on juba piisavalt pikk aeg mõistmaks, et elu on täiel kiirusel edasi läinud ja muutunud. Seda just ühiskonna mõistes, rääkimata üksikisikust, kelle jaoks dekaad on kahtlemata pikk aeg. 2018. aasta on 2008. aastast märksa erinev ning seda mitte ainult seetõttu, et majanduskriis on läbi ning kõigil on nutitelefonid. Mulle tundub, et eelneva 12 kuuga sai laotud vundament päris mitmele põhjusele, miks 2028. aasta omakorda tänavusest erineb.
Kuna ma lihtsalt ei mäleta, mis juhtus jaanuaris või veebruaris, pean mind kõige enam raputanud 2018. aasta sündmusena välja tooma ühe paar nädalat vana Twitteri säutsu, kus
üks teismeline leidis, et kuna viimasel ajal on inimesed nii jaburalt käituma hakanud, siis oleks vaja ühte korralikku sõda, mis inimestele mõistuse tagasi pähe tooks. Selline mõtlemine on tuttav Hemingway või Remarque’i raamatutest ning me kõik teame, millega see tollal lõppes. Õnneks ei antud sellele säutsujale Twitteris armu.Muidugi oli tegu pelgalt teismelise tujuga, aga maailma muudavadki teismeliste ja muidu muutliku meelega inimeste tujud, tehes seda peaaegu nähtamatult, tuju tuju haaval, kuni kümne aasta pärast järsku maailma enam ära ei tunnegi.
Miks meeldivad autorile just kohtuasjad, mis on algatatud Ühendriikide presidendi vastu.Ma kardan, et talle poleks meeldinud kui kohtuasi oleks algatatud ühe meile palju lähemavalitseja vastu, kes soovis peaministriks olles rajada surmakomandosid enda toetajaist kuritegelikele rühmitustele mittemeeldivate kuritegelike rühmituste likvideerimiseks.