Täna avasid Tiia Järvpõld ja Liia Lumilaid Haapsalu sotsiaalmajas oma ühisnäituse “Ühine värvirõõm”. Tegemist on invakunstnikega ning naisi ühendab ka see, et nad on koos olnud ravil Haapsalu lastehaiglas.
Järvpõld ja Lumilaid on mõlemad sündinud 1967. aastal, mõlemad on kolme lapse emad, kuid Järvpõld on juba ka vanaema. “Mul läheb veel paar kuud aega, siis olen minagi vanaema,” lisas Lumilaid.
Tiia Järvpõld tuli ilmale sünnitraumaga, kirjutas ta oma 2001. aastal ilmunud raamatus “Ärge lööge mind enam”. “Mina soovisin raamatu peakirjaks “Õnnelik õnnetu õnn”, kuid [raamatu toimetaja] Kati Murutar arvas, et minu pealkiri ei müü ning pani “Ärge lööge mind enam”. See raamatu nimi ei saa kunagi mulle omaseks… Sest õhkub vägivalda…,” kirjutas Järvpõld oma veebipäevikus.
Tserebraalparalüüsiga jäigi Järvpõld eluks ajaks ratastooli.
Tosin aastat on Järvpõld kuulunud suu ja jalaga maalivate kunstnike ülemaailmsesse liitu VDMFK. Eestist on temale lisaks veel üks jalaga maalija ning üks suuga maalija. Üldse on ühingul umbes 700 liiget.
Juba aastaid enne seda soovitatud Järvpõllul kunstiga tegelema hakata, aga ikka ja jälle lükanud ta algust edasi. Kuni ühel heal päeval viinud abistaja ta kunstitarvete poodi ja öelnud, et enne ta sealt välja ei pääse, kui pole maalimistarbeid ostnud. Et mõte ööks suletud uste taha jääda ei ahvatlenud ja isal oli sünnipäev tulemas, otsustas ta kunstitarvete kasuks. Isa sünnipäevakingina valminudki jalgade abil maalitud sinilill, mis on ka praegusel näitusel väljas.
Jalgadega Järvpõld enese sõnul ei maali. ”Maalin ma ju ikka värvide ja pintsliga. Hoian neid lihtsalt parema jala varvaste vahel,” selgitas Järvpõld näituse avamisel.
Järvpõld ootab huviga aega, mil ka tema postkaart ilmuks VDMFK sarjas. Juba praegu on kunstnikul ports kaarte valmis, kuid neid saavad saavad ainult tema kallid ja lähedased. Müüa ta oma kaarte veel ei tohi, nentis VDMFK stipendiaat Järvpõld. “Loodan ja usun, et ükskord saab olema jõulukampaanias ka minugi kaart, kui valitakse mõni mu maal välja, et kaart teha,” nentis kunstnik. “Kunstniku elu ja töö on lahe ja põnev, vahel raskegi – seda enam on tulemuste rõõmud ülekaalus,” nentis kunstnik.
Liia Lumilaid sai halvatuse selgrooaju põletiku tagajärjel 12aastaselt. Haapsalu sanatoosres koolis õppimise aegu hakkas ta laste kunstikoolis õppima maalimist Vaike Õlekõrre ja Inge Roandi käe all. Hiljem tegutses ta moekunsti alal ning praegu on ta portselanimaalija.
“Hiljuti täitus mu suur unistus – olla Aapo Puki õpilane,” kirjutas Lumilaid enda tutvustuses. “See oli huvitav ja õpetlik kogemus.”
Näitus jääb sotsiaalmajja üles oktoobri lõpuni.
Fotod: Urmas Lauri
