Eile oli mul pikk turnee. Tegeledes suurloomadega, keda ei õnnestu mitte kuidagi kohapeale kliinikusse tarida, satub minu graafikusse ikka selliseid rändlevaid tööpäevi. Ja tegelikult ma isegi naudin seda.
Hommikul istun tassi kohviga autosse, panen telefonist endale mõne hea audioraamatu käima ja asun teele. Pahatihti juhtub siis nii, et järgmise kliendi juurde jõuan just raamatu kõige põnevama koha peal ja kohe mitte kuidagi ei tahaks tööle asuda. Aga siis näen juba talunikku reipal sammul üle hoovi minu auto poole tõttamas ja pole midagi parata. Klõpsan telefoni kinni, jutustaja jääb poole sõna pealt vait ja töö praktiline osa võib alata.
Niiviisi ringi reisides võin teinekord päeva jooksul kuni tuhat kilomeetrit läbida. Eile neid päris nii palju ei kogunenud. Alustasin esmalt hommikul Juurimaa tallis ühe hobuse jätkuraviga. Siis liikusin edasi Rapla poole ühte lambafarmi. Järgmised lambad ootasid mind lõuna paiku juba hoopis Pärnu külje all ning turnee lõpetasin ühe koera juures Ellamaal.
Rapla lambakasvataja juures oli pererahva meeleolu pigem nukker. „Mitte midagi ei ole aega teha. Ma elan ainult traktoriga põllu peal ja ajan üksikuid kõrsi taga. Seda ei saa enam isegi heinateoks nimetada. See on juba rohkem nagu lolli mängimine. Hommikul ärgates taevas säravat päikest nähes tahaks kohe kõva häälega kiruma hakata. Ma olen vihane ja nördinud ja üdini väsinud sellest jamast,“ teatab mulle muidu pigem optimismi ja hea majandamisega silma paistnud peremees.
Maja ümber asuvad põllud on kõik kollakad ja närbunud. Ning selline pilt avaneb hetkel enamikus Eesti piirkondades. Olles haiged loomad üle vaadanud, katsun talunikuga järgmise kvartali plaane arutada. See tõmbab tal taas suunurgad allapoole.
„Ma arvan, et planeerida ei õnnestu siin midagi. Katsuks kõigepealt ellu jääda. Ma planeerisin karja poole võrra vähendada, et see aasta kuidagi omadega nulli jõuda, kuid ka sellest plaanist ei tule midagi välja. Ega kokkuostjad pole ju lollid. Nad näevad, et kõigil häda käes ja hops, kohe loomade kokkuostu hind langeb nii mis koliseb. Kui ma praegu müün, siis ma maksan peale. Kui ma jätan üle talve, saab mul poole peal sööt otsa ja nad surevad lihtsalt ära. Kui ma müümisega ootan, siis võibolla läheb hind sutsu paremaks, aga võibolla läheb hoopis hullemaks. Ilmastik on teinud plaanipärasest talupidamisest hoopis mingisuguse loterii. Jackpotti mul siit vaevalt kätte saada õnnestub.”
Olles mitte ainult loomaarst, vaid ka lambakasvatuskonsulent, on üks minu oluline ülesanne karja üldise tervishoiu, haiguste ennetamise, aga ka jätkusuutlikkuse ja hea majandamise tagamine. Kuid mida teha sellises ekstreemses olukorras nagu see aasta? Mida soovitada, kui ühtegi positiivset lahendust justkui ei olegi? Ja kuidas käsitleda murest murtud talunikke?
Mõtlikul ning väheke nukral meelel jätkan oma reisi Pärnu poole. Kuid ka seal ei oota mind sedapuhku miskit positiivset. Lambad on murukamarani ära näritud karjamaal ning tormavad inimliikumise peale pundis kohale, lootuses ehk midagi süüa saada. Vahelduv karjatamine pole sel aastal rohukasvu parandanud, sest rohi ei ole puhkeperioodide käigus üldse kasvama hakanudki. Lisaks on talu mures oma talvise heinavaru pärast.
„Me ei ole ise kunagi heina teinud, oleme alati sisse ostnud. Nii ka sel aastal. Olime varakult kõik kokkulepped ära teinud ning tahtsime nüüd heinale järgi minna. Selgus aga, et meile lubatud hein on hoopis Rootsi kokkuostjatele maha müüdud, sest nood olid kaks korda suuremat hinda pakkunud,“ ahhetab perenaine.
Peremees pomiseb ja ropendab midagi omaette. Võib vaid ette kujutada, millisteks tal kujunevad suhted naabertalunikuga pärast sellist vahejuhtumit. Ütlemine „lootus sureb viimasena“ võtab selliste juhtumite valguses eriti musta huumori tooni. Sest lambad hakkavad kohe kindlasti varsti surema.
Minu viimane patsient sel päeval on üks natuke pahura meelega ketikoer, kellel on varbaküüs nii pikaks kasvanud, et see on kaardus ning naha sisse torkunud. Niisama ärkvel peast ei lase koer mind aga oma tagumiste käppade ligigi. Otsustame lihtsama vastupanu teed minna ja teeme koerale väikese rahustisüsti, et teda meie kavatsustega lepitada. Pärast süstimist peab alati 10-15 minutit ootama, et süst jõuaks mõjuma hakata ja loom maha rahuneks.
Sel ajal toetub peremees seljaga vastu maja seina ning sirutab näo päikese poole. „Minu poolest võiks selline suvi igavesti kesta,” teatab ta rahuloleval ilmel. “Ainuüksi mõte sellest, et varsti peaks vihma tulema, ajab mul kananaha peale.“
Katsu sa siis ilmataadina kõigile meelt mööda olla. Ega see ei olegi nii lihtne.
Ja need, kes ilmaga rahu ei ole võivad alati ju valitsuse poole pöörduda. kasvõi toetuse saamiseks….