Berliini EMil võis odaviske lõppedes näha sakslaste tegelikku suhtumist pronksmedali võitnud Magnus Kirti. Meie odamees läks sini-must-valgega kaks kirkamat medalit võitnud Thomas Röhleri ja Andres Hofmanni juurde, sest tavaliselt suundub võitjakolmik koos auringile.
Sedapuhku ei teinud kulla- ja hõbedamees pronksiomanikku märkamagi. Kirt seisis staadionirajal kohmetult naeratades nagu hüljatud poeg. Õnneks oli tribüünil arvukalt eestlasi ja meie sangar sai oma rõõmu vähemalt nendega jagada.
Sakslaste duo aga püüdis kaasmaalastest tulvil tribüünide ees vaata et iga meetri peal aina uusi ja uusi kiiduavaldusi. Kõik see hakkas mõjuma nagu ood võitmatutele saksa relvadele. Sellise sõjakuse põhjustas ilmselt asjaolu, et valmistuti veelgi suuremaks triumfiks. Enne võistluse algust hoidis Saksa publik plakatitel kõrgel ja nähtaval kõigi kolme kodumurul võistleva atleedi nime. Kolmikvõidu pidanuks kindlustama mullune maailmameister Johannes Vetter, kes paraku jäi aga viiendaks. Kirdi pronksivõit mõjus neile nagu tilk tõrva meepotis. Tõrvane medalimees ongi teatavasti Eesti väikelinnast Tõrvast pärit.
Hilisõhtusel medalipeol Berliinis tervitasid Eesti fännid Kirti väga asjakohase lauluga „Ei kummardu ta saksa ees…“ Medalimees ise ütles, et seda päeva tuleb nautida, aga varsti algab jälle argipäev. Uued võistlused ootavad.
Tundeküllane oli ka päev varem toimunud kettaheite finaalvõistlus, kus oma tiitlivõistluste saagale tõmbas joone alla Gerd Kanter. Meie vägilase võistlusjärgses esimeses tundepuhangus oli tunda kibestumist, et medal jäi võitmata. Gerdil oli kahju kirsist, mis jäi tordile panemata. Võiduiha ei jäta temasugust meest kunagi maha, hällist hauani.
Kantseri abiline, füsioterapeut Indrek Tustit muigas aga kelmikalt ja arvas, et Gerd jätkab Tokyo olümpiamängudeni. Seda siiski ei usu, sest Kanter ise on sulaselgelt kuulutanud karjääri lõpetamisest ja oma sõnul on ta alati olnud sõnapidaja mees. Berliini kirsimari oli pigem petlik peibutis, kuna medalikohast jäi puudu ainult 80 sentimeetrit. Praegused valitsejad on noored mehed, loodetavasti arenevad nad lähiaastatel veel. Kanter on aga 39aastane ja ei suuda enam nendega sammu pidada. Eelkõige just füüsiliste võimete poolest.
Legendid ise ei ole ennast kunagi legendidena tundnud. Vähemalt mitte nii suurel määral, nagu rahvas neid hindab. Ilmselt on nii ka Kanteriga. Berliini võistlus lisas saagasse veel ühe värvika pintslitõmbe. Duellis oma igipõlise konkurendi, sakslase (jälle!) Robert Hartinguga, kes samuti lõpetas oma särava karjääri, suutis Kanter teda viimasel katsel ühe sentimeetriga edestada. Oleks kaks „vanakest“ arveid klaarinud kusagil kolmandas kümnes, poleks see suuremat tähelepanu väärinud. Aga kaks elavat klassikut hingasid medalimeestele kuklasse, saades lõpuks vastavalt viienda ja kuuenda koha ning seda väärtuslikum nende duell oli.
Hartingu juuspeen alistamine tema koduväljakul ja seda viimasel hetkel, no mida paremat võiks veel lugulaulu kirjutamisel tahta. Selles on tunda lausa Kalevipoja lugude hõngu, kus auhinnaks mõeldud sentimeetrine kirsimari kuulub meie kangelasele.
Täna õhtul heitleb EMi areenil lõppvõistlusele pääsenud kaugushüppaja Ksenija Balta. Homme ennelõunal asuvad Berliini linnatänavail kulgeva maratonijooksu starti Tiidrek Nurme ja Roman Fosti.
