See õõnestab pikkamööda Brexiti pooldajate leeri. The Daily Mail, Euroopa Liidu sapine kriitik, saab endale uue (Brexiti-vastase) toimetaja. Lisaks sellele on Briti poliitiline eliit hakanud Venemaast lähtuva ohu vastu tegutsema.
Valitsuse uus kantseleiüksus organiseerib olemasoleva terroritõrjeüksuse eeskujul ametkondadeülest vastust “vaenulikule riiklikule tegevusele”. Uus seadus lubab piiripolitseil arvatavaid välisagente terroristide kombel kinni pidada. Parlamendi luure- ja julgeolekukomisjon kavatseb alustada kaua edasi lükatud uurimist Venemaa sekkumise suhtes.
Teine komisjon tegeleb “libauudistega” ja loodab esitada härra Banksile eelseisval kuulamisel raskeid küsimusi. Politseijuurdluselt surmava närvimürgi kasutamise suhtes erruläinud Briti topeltagendi Sergei Skripali ja tema tütre vastu lekib huvitavaid kilde.
Kõik see on tervitatav ja võib isegi anda mingeid tulemusi. Samuti on see marru ajavalt hilinenud ja solipsistlik. Briti kommentaarium ja otsustajad on teadlikud Venemaa pahategudest USA poliitikas, kus Robert Muelleri juurdlus valimistesse sekkumise suhtes liigub pahaendeliselt edasi. Mõned selle uurimisliinid hõlmavad tegevust Suurbritannas.
Samuti pälvisid mõningast tähelepanu Venemaa häkkimis- ja lekitamisrünnakud Emmanuel Macroni presidendikampaania vastu. Venemaa mõjuvõimuga kauplemine Saksamaal tekitab hetkelise huvivälgatuse nagu ka Austria ja Itaalia uute valitsuste Kremli-meelne hoiak.
Punktide ühendamine kaugemal on seevastu liiga raske töö. Kui asi puudutab Venemaa sekkumist Ukrainas (või Lääne-Balkanil), löövad välja vanad refleksid. Need on, mida Neville Chamberlain nimetas saatuslikult “kaugeteks maadeks, millest me ei tea mitte midagi”. Nende inim- ja kohanimesid on raske hääldada ja meeles pidada.
Ukraina suurenevast ohvrite arvust on lihtne mööda vaadata. Sealne poliitika on keerukas ja sünge – arusaam, mida süvendab kummaline lugu ajakirjanik Arkadi Babtšenko vastasest arvatavast mõrvavandenõust. Kehitatakse õlgu ning ükskõiksus või moraalne samaväärsus võtavad üle. Venemaa tegeleb ainult oma huvide kaitsmisega. Ka meie sekkume piisavalt paljudes riikides. Ja mida peaks Suurbritannia üldse selle vastu ette võtma?
Isegi rikaste ja tuttavate riikide mured tekitavad kesist huvi. Rootsi tsiviilkaitsebrošüüri, mis ärgitab iga majapidamist riigis valmistuma kriisiks, ja sissetungi ajal mitte kunagi alistuma, leidis meedias paaril korral äramärkimist. Samas ei leidnud ma ühtegi Briti uudisteväljaannet, mis oleks kajastanud Rootsi kogu 22 000-liikmelise kodukaitse sel kuul läbi viidud rabavat mobilisatsiooni – esimest korda alates 1975. aastast
Suurbritannia ees seisvad probleemid on uued ainult neile, kes pole toimuvale tähelepanu pööranud. Venemaa arusaam, et tal on õigus sekkuda teiste riikide poliitikasse, tuleneb Nõukogude Liidu lagunemise ajast 1991. aastal ja suutmatusest hoomata, et impeeriumi aeg on läbi.
Majanduslik nõrkus ja poliitiline kaos piirasid esialgu Kremli haardeulatust, kuid eestlased, lätlased, leedulased, moldovlased, ukrainlased ja teised said üsna pea tunda korruptsiooni, sõjalise surve, propaganda, torujuhtmediplomaatia ja poliitilise tegevuse varjatud rahastamise mürgist segu. Lääneriigid lükkasid need raskused liialduste või väljamõeldistena kõrvale. Nüüd kannatame nende käes ka meie.
Viivitamine on teinud asjad palju hullemaks. Suurbritannia ja teised riigid peaksid tunnistama alandlikult, et teised seisid tulejoonel varem ja meil on neilt palju õppida.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Selle kunstlikult ülepaisutatud venemaa hirmu valguses on kõik napakad peale Lucase!Eestlased võtke asja rahulikult st..kõik on mööduv !
Ega siingi olukord parem ole. Lugejad kardavad rohkem paarisadat pagulast, kui Venemaa agressiooni ning sellega kaasnevat tuhandete hukkumist ja riigi hävimist.
riigi on alati hävitanud võõrliigid, tulgu nad kust poolt tahes