Heimar Lenk: Unistus üksmeelsest ühiskonnast

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Unistus üksmeelsest ühiskonnast on inimkonda võlunud juba ammu, kuid üllas eesmärk tundub täna olevat sama kaugel kui tuhat aastat tagasi. Miks käivad asjad ikka nii, et vanade meelest on noorus hukka läinud ja noored hakkavad vanu mõistma alles siis, kui ise vanaks saanud?

Euroopa Liit püüab olukorda parandada ja kuulutas 29. aprilli põlvkondadevahelise solidaarsuse päevaks. Et vähemalt sel päeval pidada noorte ja vanade ühiseid üritusi, et erinevaid põlvkondi üksteisele lähendada. Isegi üks riigikogu istung on teemale pühendatud.

Küsimus ise on tõsisemast tõsisem. Hetkel elab maailmas 710 miljonit üle 60aastast inimest. Aastaks 2050 ennustatakase vanema põlvkonna suuruseks 2 miljardit. Maakera üldine elanikkond kasvab selleks ajaks umbes 8 miljardini – seega tervelt neljandiku moodustaksid siis pensioniealised prouad ja härrad. Ka meil ületas pensionäride arv hiljuti 400 000 piiri. Isegi arenenud suurriigid pole selliseks eluea kiireks kasvuks valmis, rääkimata Eestist, kus praegu makstakse üht madalamat pensionit ja üle 65aastaste riigiametnike töölkäimise võimalus seadustati alles hiljuti. Kui seniseid arenguid jälgida, tundub, et inimväärse vananemise poliitikani, mis täidab Euroopa Liidu riikides juhtiva ideoloogia rolli, on meie valitsusel veel õige pikk tee käia.

Tänavune aasta on eriline, sest just alates 2012. aastast hakkabki tööealise elanikkonna arvukus kiiresti vähenema ja 60aastaste ning vanemate arv kasvama. Kõige kiirem vanemaealiste arvu kasv toimub aastatel 2015–2035, kui sõjajärgse beebibuumi põlvkond jõuab pensioniikka.

Eelseisev pinev olukord tööjõuturul võib põlvkondadevahelist solidaarsust ehk siis ühiskonna ühtekuuluvuse tunnet kõvasti vähendada. Eelkõige muutub olukord teravaks pensioni- ja tervishoiusüsteemi rahastamisel. Selge, et raha ei pruugi kõigile jätkuda. Kuuleme ja loeme ajakirjandusest juba täna, kuidas eakatele heidetakse ette, justkui sööks nad ära praeguste noorte loodud väärtusi ja tarbiks üleliia palju rahvuslikust rikkusest.

Kahjuks unustatakse ära, et kuigi pensioni makstakse töölkäijate maksudest, olid tänased pensionärid ise aastakümneid maksumaksjad ja nende maksude eest kasvatati ning koolitati tänast töölkäijate põlvkonda. Sellist solidaarsusele lähenemist kaasaja Eestis väga ei väärtustada. Ometi on see ainuõige kriteerium erinevate põlvkondade ühtekuuluvuse ja elu mõtte hindamisel.

Põlvkondadevaheline solidaarsuse päev moodustab ühe osa tänavuse aktiivsena vanenemise aasta tegemistest. Nad on teineteisega tihedalt seotud, sest juba lähemas tulevikus on kavas vanem põlvkond taas tööturule kaasata ja aktiivseid inimesi vajatakse rohkem kui täna. Praegu on tööpuudus Euroopas ja Eestis veel suur, kuid ilma pensioniealisi tööle tagasikutsumata varsti, kui majandus veidigi kosub, enam hakkama ei saa. Kindlasti ei pea vanemad inimesed täiskohaga töötama, kuid nende tööoskus, kogemus, korraarmastus ja elutarkus muutuvad õige pea ühiskonnale väga vajalikuks.

On ju ka Eestis mööda saamas üleminekuaastate noortebuum, kui sekretärideks võeti vaid ‘verinoori siresäärseid eurohiiri’ (minu sõnastus). Keskastmejuhtidena eelistatakse juba ammu suure töökogemusega ja elu näinud asjatundjaid.

Eelpooltoodust lähtudes tähendabki aktiivsena vananemine head tervist vanemas eas ning täisväärtusliku liikmena ühiskonnas osalemist, tundes enam rahuldust oma tööst, olles sõltumatum igapäevaelus ning aktiivsem kodanikuna. Oleks tarvis, et vanemad naised ja mehed saaksid täita oma osa tööturul, võidelda sellega ise vaesuse, eelkõige naiste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. See tähendab ka vanemale põlvkonnale töötingimuste loomist, parema töötervishoiu, sotsiaalkindlustuse ning elukestva õppe võimaldamist.

Üha rohkem viljeletakse Euroopas eakate kohta käibel olevate negatiivsete stereotüüpide ja vanusega seotud diskrimineerimise vastu tegutsemist. Pole me ka Eestis veel lahti saanud vanainimesi halvustavatest märkustest. Igal juhul on nüüd Euroopas saabunud see aeg, mil suhtumist vananemisse tuleb muuta sallivamaks. Seda enam, et vanaduse eest ei pääse meist keegi.

Heimar Lenk,
riigikogu liige, Keskerakond

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments