Nimeka Eesti kunstniku Marko Mäetamme näitus „10 viimast päeva” on näide sellest, mis juhtub, kui kunstnikul puudub igasugune inspiratsioon galeriiseinte täitmiseks.
Kolmapäeval Haapsalu linnagaleriis avatud väljapanek koosneb lihtsate joonistustega vihikulehtedest, igaühel juures ühelauseline kommentaar.
Kokku tekib joonistustest koomiksilugu, kuidas umbes aasta tagasi tegi Haapsalu linnagalerii kuraator Agur Kruusing Mäetammele ettepaneku Haapsallu näitus teha, kuidas Mäetamm selle rõõmuga vastu võttis ja kuidas kümmekond päeva enne näituse tähtaega Londonis hirmuga avastas, et tal ei ole näituseks vähimatki ideed, rääkimata valmis töödest.
„Uusi ideid ei olnud. Mõte vanade tööde siiatoomisest, retrospektiiv, tekitas õudust,” kirjeldas Mäetamm oma näituse planeerimise aegset tutvumiskäiku galeriisse. „Lahkusin siit täis meeleheidet.”
„Seitsme päeva jooksul tegin graafilise novelli, mille substants on nüüd näitusel,” ütles Mäetamm. „Kohati natuke liialdatud, kohati natuke mahatõmmatud, aga üldine fluidum on adekvaatne.”
„Igatahes mul kui kuraatoril õnnestus näitust natuke suunata,” muheles Agur Kruusing avakõnet pidades.
„Kuraatori võte on kunstnik nurka suruda, nii et tal ei jää muud üle, kui näitus valmis teha,” ütles Mäetamm.
„Olen väga väikse koha tundlik, olen ise Läti piiri äärest pärit,” selgitas Mäetamm, miks ta Haapsalu galerii pakkumise vastu võttis. „Tavaliselt kipuvad Eesti kunstnikud liikuma 100 meetri raadiuses kunstihoonest.”
Kas siis tõesti on ideed nii otsas? „Jah, alati on ideed otsas,” selgitas Mäetamm Lääne Elule. „Igasuguseid mõtteid on peas küll, aga kunstnikuks olemine tähendab arusaamist, mida on mõtet rääkida.”
Muidugi on kunstnikel tihti ka seepärast raske näitust kokku saada, et valmis tööd on ilma mööda laiali ja vabalt võib olla, et ei meeldigi autorile.
Nüüd on näitus avatud. Kas kunstnik jäi tulemusega rahule? „Ei tohiks olla rahul, aga olen küll. Ma ei ole seda tüüpi kunstnik, kes loeb hommikul lehed läbi ja tegeleb ühiskondlike teemadega. Ma tegelen ühiskonnaga läbi iseenda, läbi selle, mis jääb koduseinte vahele. Ausus meelidb mulle rohkem kui kena klaaspärlimäng, kus autor on tahaplaanile tõmbunud ja lasknud tehnikal särada,” ütles Mäetamm.
