Juuni alguses kaitses 15 Haapsalu kutsehariduskeskuse mööblirestaureerimise eriala õpilast oma lõputööd, millest 11 sai kõrgeima hinde.
HKHK puidu-käsitöö osakonna juhataja Margus Kripsi sõnul võetakse igal aastal esimesele kursusele vastu 20 õpilast. Teiseks aastaks jäävad neist alles, kelle pühendumus on jäägitu. Selle pühendumuse vilju esitleti lõputöö kaitsmisel auväärse komisjoni ees.
Oma lõputööks saab restaureeritava mööblieseme valida igaüks ise ja see tuleb ette antud kriteeriumide põhjal korda teha. Seda tööd alustatakse kohe teise õppeaasta alguses, et juuniks valmis saada.
„Varem oli meil hästi palju suuri lõputöid – riidekapid, puhvetkapid, aga selle me keelasime ära,” ütles Krips ja selgitas, et kui inimene on oma restaureerimisõpingu alguses, hindab ta tihtilugu oma võimeid üle. Võib ju arvata, et riidekapiga ei ole eriti palju tööd, aga kui hakatakse vana kappi lahti monteerima, tuleb seal üldjuhul ikka iga päev tööd juurde, mida alguses arvatagi ei oska.
„Ajalugu on näidanud, et kui planeeritud on ehk 60 töötundi, võib selle rahumeeli kahega korrutada,” märkis Krips, kes on ise üks lõputööde juhendajaid.
Tänavu pääses siiski üks riidekapp lõputööde hulka. „Ta rääkis meid lihtsalt pehmeks, et tal on aega pühenduda, ja oligi. Nii et sel aastal tegime ühe erandi, kuigi alguses ütlesime, et riidekapid on välistatud,” naeris Krips.
Peamiselt tehakse lõputööna korda toole, laudu ja väiksemat sorti kappe-kummuteid. Populaarsed on muidugi riidekirstud.
„Tundub ju, et tool on hästi lihtne, aga tegelikult on selle juures nii palju nüansse ja õpib väga palju. Oluline kriteerium on ju seegi, et seda saab pärast tuppa istumiseks panna, mitte ei pea nööri ümber tõmbama nagu muuseumieksponaadile,” selgitab Krips, miks tool just väga hästi lõputööks kvalifitseerub.
Lõputöö koosneb praktilisest osast ja kirjalikust osast, restaureerimisaruandest, kuhu pannakse samm-sammult kõik kirja: mis on selle ajalugu, millises seisukorras oli mööblitükk alguses ja mida ette võeti, et sellele uus elu anda.
Lõputöö tegemiseks on ette nähtud 50 tundi. Väiksem ei tohi töötundide arva olla, suurem aga küll. Selle normi ületamisega pole küll mingit muret, tavaliselt läheb ikka rohkem.
„Paar juhust on vahest olnud aastate jooksul, kui saadaksegi 50 tunniga hakkama,” märkis Krips. Tavaliselt kulub ühele tööle umbes 100 tundi, rekord on aga 300 tundi.
„Nad lähevad ise nii hasarti oma lõputööst ja elavadki terve aasta selle nimel, muu elu kipub kõik tagaplaanile jääma,” muheles Krips.
Tänavu kõige edevam mööblitükk, mis teiste kõrval kohe silma torkas, on Peterburi meistrite tehtud väike puhvetkapp kuldsete kaunistustega. Eelmistel aastatel on erilise edevuse kategooriat esindanud näiteks suursugused tigudiivanid.
„Eks ole igal aastal olnud mõni eriline töö. Aga tegelikult on ju kõik need mööblitükid erilised. Lõputöid tehakse hinge ja suure pühendumusega. Meie oleme õpetajatena väga rahul ja uhked oma lõpetajate üle!” ütles Krips.
Kooli aulas lõputööde kaitsmist jälginud artikli autor võib kinnitada, et rahul oli ka hindamiskomisjon, sest mitmel korral valati töö esitaja kiidukõnega sõna otseses mõttes üle.
HKHK restaureerimise eriala lõpetajad 2017
Lõpetajate töid hinnati kõrgelt – viieteistkümnest tööst 11 said maksimumhinde, kaks õpilast hinde 4 ja kaks õpilast hinde 3
Sirli Metsamäe
Liis Kasemets
Erika KolkHelle Jõesaar
Juta Holm
Kaili Hütt
Pille Looring
Eha Siitmaa
Katrin Raie
Rene Kivisaar
Marianna Marjunitš
Riina Põldvee
Reelika Smill
Kalle Virkus
Ailika Just
Eksamikomisjoni kuulusid Eesti vabaõhumuuseumi maali, puidu ja metalli konserveerimise osakonna juhataja Viljar Vissel; OÜ Artexpo juht, OÜs Nikerdajad juhendaja Jaak Tammearu ja HKHK puiduvaldkonna kutseõpetaja Ülle Kübarsepp.
Fotod Arvo Tarmula
