Juhtkiri: meri kui uudismaa

Alles 19. sajandil oli maakeral paiku, kuhu ei olnud inimjalg astunud, ning esimene julge seikleja, kes sinna jõudis, võis lipu maasse torgata ja öelda: „Minu oma!” Naljaga pooleks võib öelda, et nüüd avaneb säärane võimalus ka läänlastel. Küll mitte kuival maal, sest see on ammu ära jaotatud, vaid merel.

Muidugi ei saa meri kellegi omaks. Valitsus peab varsti välja kuulutama merealade planeeringu ka meie maakonnas. Nagu tänapäeva planeerimises ikka, saavad asjassepuutuvad inimesed ja kogukonnad oma huvid välja öelda ja neil on õigustatud ootus, et nendega ka arvestatakse.

Eesti rannikumerel ei ole varem midagi sellist olnud. Esimestena said äsja mereplaneeringu Hiiumaa ja Pärnumaa, mis olid valitud pilootprojektiks. Lääne maavalitsus korraldab nüüd läänlaste huvide esindajana maakonnas infopäevad ja kogub kokku eri seltskondade huvid. Maavalitsuse ametnikud pelgavad kõige rohkem seda, et kuna mereala planeering on uus asi, ei taipa kõik oma huvisid esitama tulla.

Tõde on selles, et ei pea iga päev merel käima, et merealade planeeringus asjahuviline olla. Rannakülade elanikud saavad näiteks kaasa rääkida tulevaste meretuuleparkide asukohavalikus. Samuti saab planeeringuga määrata, kas mõni mereala on lohesurfijate, jetiga kihutajate või suplejate päralt. Võib olla peaaegu kindel, et ka planeeringu koostajatel on mõni merega seotud tegevusvaldkond või huvirühm kahe silma vahele jäänud.

Lõpuks on kindlasti pettunuid ja kaotajaid. Paratamatult on merega seotud huvid vastandlikud ja nii ei õnnestu planeerida, et kõigi soovid saavad täidetud. Niisama kindel on, et eelis on neil, kes võimalikult vara oma soovid teatavaks teevad. Seepärast tasub merealade planeeringu infopäevadel igaks juhuks ära käia.