Loomaarsti märkmed: Eesti pole nõrkade maa

Ann Mari Anupõld. Arhiiv

Eelmisel nädalal oli mul tore võimalus kohata üht sõbrannat Lätist. Kuigi Läti on naaberriik, pole mul lätlastega olnud mingit pistmist. Ma ei ole käinud Riias šoppamas ega Jurmalas suplemas, ka Ikla alkoturism on minust mööda läinud. Iga kord, kui ma meie naabrite juurde satun, siis vaid põhjusel, kas ruttu lõpuks Eestisse jõuda või sama kiiresti kuhugi välismaale. Korraks gaasipedaal põhja ja ongi jälle üks riik läbitud, mis seal enam pikkade uurimisretkedega aega veeta. Pole siis ka ime, et oma ainsa tuttava lätlasega kohtusin ma viis aastat tagasi Soomes Helsingi ülikoolis, kui me mõlemad seal vahetusüliõpilased olime. Sellele vaatamata, et meie põhjanaabritele meeldib etendada näilist skandinaavialikku tolerantsi, olid sealsed kursaõed väikeste välismaalaste vastu ikka umbusklikud. Ka inglise keel tuli paljudel neist üle huulte vaid suurte raskustega.

Nii me siis lätlasega teineteist leidsime. Tänu sotsiaalmeediale saime ka kaudset kontakti hoida, kuigi tema rändas pärast ülikooli lõpetamist Belgiasse, et sealses ülikooli kliinikus läbi teha keeruline spetsialiseerumine. Nüüd on ta kaarega tagasi tulnud ja seisab sama probleemi ees nagu paljud minuvanused loomaarstid, kes esialgu suure hurraaga oma tööle asusid. Paari aastaga väheneb esmane entusiasmilaine märgatavalt, sest igapäeva probleemid näitavad ennast üha selgemalt. Töö stressitase ning psüühiline koormus on kõrge ja iga väikegi negatiivne elamus suudab ära varjata kuudepikkused suure vaevaga saavutatud positiivsed tulemused. Üllatav ja kurb tõsiasi, et ka loomaarst on ainult inimene. Kuskil on igal inimesel taluvuspiir. Kui ühes kuus olevad vabad tunnid on kahel käel loetavad ja palgatase muude samaväärsete tööaladega võrreldes olematu, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas on loomaarmastus ikka seda kõike väärt. Kui palju jääb loomaarmastust järele, kui päevast päeva nagu masin töötama pead?

Kõik need küsimused pagasis ja olles oma spetsialiseerumise lõpetanud, tuli mu Läti sõbranna lõpuks Belgiast tagasi koju, et endas selgusele jõuda. Ta kasutas vaba aega asjalikult ka selleks, et Eestit külastada. Tuli välja, et mina pole ainus, kellel on turismireis naaberriiki tegemata. Esimese päeva veetsime Läänemaal, kus oli lätlane mulle pool päeva kliinikus abiks ning perfektsioneeris oskuse noogutada, naeratada ja heakskiitvalt mõmiseda, aru saamata, mis inimesed temast täpselt tahavad, samal ajal kui minu ülevoolavalt sõbralikud kliendid üritasid teda pidevalt vestlusse kaasata. Olles töö lõpetanud, tarisin ma ta kohe hobuse selga. Minule oli nimelt täielik müstika, kuidas kolm aastat hobustekliinikus töötanud loomaarst pole kogu selle aja jooksul enam kordagi ratsutama jõudnud. See vaid näitab selle töögrupi kurba saatust. Retk läbi parajalt lumise ja inimtühja metsa ei vajanudki rohkem sõnu ning möödus vaikides. Pole midagi paremat, et oma mõtted ja tunded tasakaalu saada.

Õhtul pakkisime aga talvevarustuse kaasa ning suundusime läbi lumetormi lõunasse, et Karulas järgmisel päeval veidi lambatööd teha. Karulas ei ole ma veel kordagi elus igavat päeva veetnud, nii läks selgi korral. Hommikusöögi ajal lõbustasid meid paljalt ringi kihutavad põngerjad, kes üritasid vägisi lauale ronida või muul moel tsirkust korraldada. Külaliste olemasolu muutis etenduse tegemise neile veel ahvatlevamaks. Pärast seda võttis peremees meid traktori haaratsite vahele, et läbi lumevaalu lauda juurde sõita. Samal ajal kui mina üritasin oma karjakoera Miloga lambaid välja peal kokku ajada, otsustas sealne karja valvekoer Mahir, passi järgi Türgi kangal ja kaalult tubli 80 kilo suur, lätlasele armastust avaldada. Oma kasvule vaatamata on ta nimelt inimeste suhtes tõeline pehme hiiglane. See ei pruukinud aga lätlasele esmapilgul selge olla, kui see karvane koll teda ühe suure käpa vajutusega järgmisse lumehange üritas uputada. Pärast päev otsa kestnud lambatööd tariti meid õhtul küla peale sünnipäevale. Majja kogunenud rahvahulga järgi võis hinnata, et kõik Karula elanikud olid sinna kogunenud, sh andekamad muusikud ning puskarikeetjad.

Pärast 72 tundi kestnud seiklusi sai lätlane kirjutada oma päevikusse järgmised read: Eesti on eksootiline koht. Hommikul jood kohvi alasti meeste kõrval, päeval võitled lõvisuuruste koertega ja õhtul võlujoogi mõjuga. Kõik lihased on haiged ja pea läbi raputatud. Järgmine külastus nõuab kindlalt paremat ettevalmistust. See pole nõrkade maa.