Mäletate anekdooti, kuidas ameeriklane, jaapanlane ja eestlane lähevad loomaaeda.
Elevandipuuri ees mõtleb ameeriklane, et kui loom maha müüa, saaks palju raha. Jaapanlane mõtleb, kuidas elevant ehitatud on. Eestlane mõtleb: huvitav, mida elevant minust arvab?
Eesti presidendivalimiste süsteemi üks hädasid on selles, et see mitte ei kohusta kandidaate avalikuks debatiks, vaid võimaldab siseneda konkurentsi vargsi, külg ees. Õnneks ei ole nii läinud. Vabaerakond tegi oma avalike kuulamistega kevadel otsa lahti ja nüüd on meid tabanud debattide uputus. Kas president peab eeskätt olema parim Eesti riigi saadik väljapoole või pigem kodumaine põhiseaduse hoidja ja erakondade taltsutaja – sellest on saanud debati võtmeküsimus. Ehk siis – kas elevandi arvamus on kõige olulisem?
Vahur Kersna lõpetas Eesti 25 aastast ja presidendikandidaatidest kõneleva saate „8 Eestit miljonist” tsitaatidega Jaak Jõerüüdalt, kes nüüd enam (või siiski veel mitte?) presidendiks ei kandideeri. „Meil on vaja kolme lihtsat asja. Peavad olema põhimõtted, mille järgi elada ja mida iseendaga aeg-ajalt klaarida. Peab olema eesmärk ja plaan selleni jõudmiseks. Niisama lihtne või keeruline see ongi,” tõdes Jõerüüt ja lisas, et peeglisse tuleks vaadata meil kõigil – nii Toompea mäel kui ka kauges külas. Mitte ainult kaks korda aastas, vaid sümboolselt iga päev. Sellest on kindlasti abi.
Jaak Jõerüüt on endiselt minu lemmikkandidaat presidendiks, sest president peab mu meelest olema intellektuaal, sõnumilooja ja -tooja, valdama täiuslikult nii sõna kui ka kirja. Ta peab olema empaatiline, tundlik, ta ei tohi olla ülbe ega tümikas. Tal peab olema hea lastetuba, suurepärane poliitiline vaist, hea nina, millega õigeid asju ära tunda ja millega aimata ohte juba siis, kui kusagil kaugel on toimunud alles liblika tiivalöök, mis hiljem orkaaniks paisub.
Presidendivalimiste süsteem Eestis on aga kord selline, et ei saa meeleheitlikult klammerduda oma lemmiku külge. Mõte Jõerüüdast kui presidendist pole seni Toompea mäel tuult tiibadesse saanud.
21 avaliku elu tegelast kutsus laupäeval üles valima presidenti riigikogus. Neil on õigus, et selleks on erakondadel vaja omakasupüüdmatut arukat koostööd, isegi eneseohverdust. See aga ei saa olla vaid Väikese Peetri loobumine oma moonakotist Suure Peetri kasuks. Laupäevane lobistide sõnum kõlas tõlkes: valige Siim Kallas, kuidas te ometi ükskord aru ei saa!
Kümme aastat tagasi oli paljudele põhiküsimus, kas saame endale lääneliku presidendi, kellel puudub nõukaaja taak ja kelle üle võime uhked olla ehk kellest arvab elevant hästi. Saime. Toomas Hendrik Ilves oli meie väärikas saadik maailmas. Ent mida aasta edasi, seda rohkem meeldis meie presidendile olla rohkem Eestist ära, sest seal tundis ta ennast paremini. Temast sai omadele võõras, aga võõrastele oma. Mõned teravmeelsed sõnavõtud rahvusvahelistel foorumitel ja harvad eredad sähvatused Eesti loomemajanduse toetamisel ei korvanud kaugenemist suuremast osast Eesti inimestest.
Presidendil on voli veenda oma rahvast peeglisse vaatama. Eesti suur häda on vohav usk lihtsaisse, ent võimatuisse lahendustesse, kohatine väiklus ja lihtsalt rumalus. Ilves on paaril korral püüdnud ausalt sellele viidata. Kui aga Lennart Meri manitsusi kuulati häbenedes, siis Toomas Hendrik Ilvese jutu peale kiristatakse vaid hambaid.
Nüüd 10 aastat hiljem oleme vabamad ja enesekindlamad. Sestap ei arva ma, et Eesti vajab järjekordset suursaadikut elevandi juurde.
Jah, talupojatarkus ütleb, et kui Siim Kallase CV on kord juba presidendirolliks nii täiuslik, on mõistlik teda ka presidendina tarvitada. Et kui temasse on nii palju panustatud, las teenib investeeringu tasa! Nii arvab muidugi suur osa Eesti ärieliidist ja diplomaatilisest korpusest.
Kas on see aga praegu kõige olulisem? Meil on kümme aastat olnud eliidi president. Ehk on aeg nüüd lükata pendel teisele poole liikuma? Siim Kallas rõhutab elitaarsust kui väärtust, unistab Eesti parlamendi teisest kojast kui nn lordide kojast, mis tasakaalustaks rahva valitud ebakompetentset kogu. Aga kas teda natukenegi erutab, miks peab inimene aastal 2016 kümme tundi praamijärjekorras seisma või miks mõni majapidamine pärast tormi 10 päeva elektrita on? Kas ta päriselt ka tahab õiglasemat Eestit? Jõks ja Reps tahavad, nende suust kõlab see usutavalt. Nemad ei hakka presidendina arvama, et on tehtud paremast puust kui nende alamad.
Mooses ei saa olla näoga rahva poole, kui ta rahva ees sammub, tunnistas Siim Kallas Eesti Ekspressis ausalt. Et siis rahvas vaadaku ikka ja alati juhi tagumist poolt?
Presidendivalimiste süsteem Eestis on poliitilist eliiti ja valijate enamikku pigem üksteisest võõrandanud kui lähendanud. Omaaegne põhiseadusesse kirjutatud kompromiss ei rahulda tänapäeval õieti kedagi. Debatt põhiseaduse muutmisest presidendivalimiste küsimuses võiks alata. Häbeneda pole midagi – võimekus muutunud oludes varasemaid seisukohti revideerida on intelligentsuse tunnus. Ühtemoodi kompleksivabalt võiks arutada nii presidendi otsevalimist kui ka presidendi institutsiooni kaotamist ja praeguste presidendi ülesannete liitmist riigikogu esimehe omadega.
Andres Ammas,
riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees
oma presidendi kemplusega sealmaal, et erakondliku kuuluvuseta kõigile meeltmööda kandidaati pole ja kes vähegi *tegija*- on tavaliselt ammu poliitikas sees ja kuulub ka mingisse erakonda, mis on omakorda plussiks, sest poliitiline kogemus ja maailmatunnetus on äärmiselt vajalik presidendile.Ei saa ju eeldada ,et seni laiemale üldsusele tundmatu kodanik hüppab areenile ja temast saabki president. No ei saa.
“Rahva valitud ebakompetentntset kogu”…Mart Kivastik “Postimehes”oma arvamusloos just tõestab partokraatlik süsteem on end nii sisse seadnud,et rahvas ei saa enam tegelikult valida. Parimal juhul saab hääletada konkureerivate poliittehnoloogiliste grupeeringute poolt ehk vastu-viimasele ongi üles ehitatud tegelik valimiskampaania. Kas võime end õnnitleda-suure lombi taga meie suure eeskuju juures see ju ka käib umbes nõndaviisi. Aga uued tegijad keda rahvas valida võtab lootuses siiski võimule jääda muutuvad ise kiiresti piruka sõltlasteks,st kaotavad teravuse ja muganduvad ning ilmselt peagi kaovad areenilt-iga kord kui see jälle juhtub muutub osa rahvast poliitika suhtes heitunuks ja lööb käega.Või siis selleks,et pikemalt pidama jääda klammerduvad äärmusliku ideoloogia… Loe rohkem »
Probleem on pigem selles, et mõnele erakonnale on eluliselt vajalik omada presidenti, kes nosiks vaikselt oma asju ega tülitaks eeskätt sedasama erakonda.
Kes ei mäleta minevikku see elab tulevikuta. Jõerüüt ei kõlba kohe kuidagi presidendiks. Oleks aeg saada nõukogude mentaliteedi kandjatest lahti, sest värvimuutjad jäävad alati värvi muutma.
nõus
Sellepärast me ei saagi presidenti valitud, kuna kõik pelgavad muutusi või seda, et neid peetakse tuulelippudeks – täna on mul üks valik, kuidas ma siis homme hääletan teise kandidaadi poolt. Paljud meist on pärit nõukaajast. Andres Ammas kirjutas sellest väga hästi: Kümme aastat tagasi oli paljudele põhiküsimus, kas saame endale lääneliku presidendi, kellel puudub nõukaaja taak ja kelle üle võime uhked olla ehk kellest arvab elevant hästi. Saime. Toomas Hendrik Ilves oli meie väärikas saadik maailmas….. Aga nagu reliikvia filmiski öeldi: Mina oma otsusest ei tagane. Millegipärast arvatakse, et see on tugevuse tunnuseks kui oled endas kindel ning sammugi ei… Loe rohkem »
Vaja ei olnud Miki-Hiirt vaid “kodueestlast”, kellel puudub nõukogude taak, kommunistliku maailmavaate omaksvõtt süsteemis ja kelle nägu on oma rahva poole. Neidsamuseid isikuid on ka hetkel Eestis olemas. Kahjuks ka Ammas oma valikutes ei ole selle mõtte edasiviijaks ning murdepunkti toojaks. Jätkates samas vaimus näitab see ainult ühte, meie poliitikute pink on äärmiselt lühike ja stagnatsioonis. Samuti jääb arusaamatuks Vabaerakonna sisu ja eesmärgid, sest neid ei ole tõsiseltvõetavaid!
Maali mulle pilt õigest “kodueestlasest”.
Mis omadused tal olema peaksid, et seda õiget kodueestlase mõõtu välja anda. Seda, et tal ei tohi olla nõukogude taaka, kikilipsu ning ta nägu peab olema alati rahva poole, me juba teame.
Jõerüüt oleks minu meelest ainuke sellest nimede reast, kes sobiks Eestile presidendiks. Kahju, et ta on kõrvale jäänud, praeguste nimede taga ei näe mina küll ühtegi sobivat inimest.
Susi, võsavillem, hallivatimees, metsakutsu… – milleks keerutada?!
Jutt on tegelikult Eesti Vabariigi Põhiseaduse peatükist XV – “Põhiseaduse muutmine”, et muuta Eesti Vabariigi Põhiseaduse peatükki V – “Vabariigi President”. Vabaerakonna teised “jutud” puudutavad ju teisigi Põhiseaduste punkte (Seadusandlus, Kohalik omavalitsus, Riigikogu jne jne) aga need debatid, arvamusfestivalid, ajalehekirjutised on asendustegevus, mis tegeliku tegevuse asemel vaid loovad mulje, nagu midagi tehtaks.
Kahjuk on kogu Vabaerakonna tegevus iseloomustatav sõnadega, kus lõpus “-vaba”: ajuvaba, sisuvaba, mõttevaba, tahtevaba, tulemusvaba …
Mõistus pähe! Valimistel näeme, raisk!
Kultuuritegelased on end viimase aja pidevate allkirjaaktsioonidega kord Siimu, kord Marina toetuseks naeruväärseks teinud. Allkirjad enam ei tööta.
Mina ka vaikselt loodan, et Jõerüüt tuleb tagasi. Kultuuritegelased võiksid tema toetuseks allkirju koguda