Viieteistkümnendat aastapäeva Saueaugul avalikult ei tähistata, kuigi tegu on väikest viisi ümmarguse numbriga, aga mõningast tagasivaadet väärib siinne tegevus ometi.
Uut lavastust tänavu välja ei toodud ja selleks oli mitu põhjust. Möödunud suvel esietendunud August Gailiti romaani „Ekke Moor“ järgi lavastatud „Ingelandi” ei jõudnud vaadata veel kaugeltki kõik huvilised, pealegi vajavad lavastused vahel küpsemisaega.
Küün kui midagi igiomast
Teist sel suvel Saueaugu mängukavas olevat tükki, Iiri päritolu ameeriklase Gardner McKay näidendit „Mere märgid” mängiti teatritalus esimest korda juba 12. augustil 2014. „Seda on palju ringreisietendusi pidi veetud ja see pole lavastuse tervisele just hästi mõjunud. Nii et otsustasime selle enne loomulikku lõppu koju tagasi tuua,” ütleb lavastaja, Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tundub, et peremehel on õigus. „Mere märgid” on kui uuesti sündinud.
Mõni lavastus n-ö päris teatrimajas tööle ei hakkagi, aga siin, talu endises vasikalaudas, mis praegu meenutab pigem küüni, omandab täiesti uued mõõtmed. Eestlaste silmis on küünil täiesti eriline aura – nagu on öelnud Valdur Mikita, oleme rahvas, kel on ühes käes kartulikonks ja teises uusima versiooni nutitelefon –, nii et küünis tunnevad eestlased end hästi. Et see küün meil veel alles on, selle eest oleme tänu võlgu, teadagi, Margus Kasterpalu isale. Isa küsis enne surma Marguselt kui talu ainsalt meesliinis pärijalt (Margusel on ka kolm õde), mida kavatseb too taluga ette võtta. Ta ju teadis, et filoloogist poeg mingit päris tööd teha ei oska, aga tahtis siiski, et paljude põlvkondade jooksul loodu alles jääks. Margus lubaski, et talu jääb alles, kuigi ta peab seda viisil, mis on talle jõukohane. Nii see taluteater sündiski. Kas oli kohe algusest peale selge, et tegemist on – nagu me tänapäeval ütleme – pikaajalise projektiga? Kasterpalu ütles, et jah, muidugi. Ta kavatseb seda teatrit pidada nii kaua, kuni jaksu on, sest ühelt poolt kohustab seda tegema lubadus isale ja teisalt Kultuurkapital, kelle toetuste eeldus on nimelt teatri kestlikkus. Aga raske oleks tal seda teha, kui see talle mingit rõõmu ei pakuks.
Kõik, kes on suveteatriga kokku puutunud, teavad, et selle pidamisega rikkaks ei saa. Vastupidi, leivaraha tuleb teenida kuskilt mujalt, ja on hea, kui kulud-tulud tasakaalu jäävad ning peale maksma ei pea. Teisalt annab see võimaluse võtta mängukavva just selliseid tükke, mis on hingele head, mis kõnetavad ja mis räägivad meile elulistest asjadest. Need on draamad, kus saab nii naerda kui ka nutta. Selge see, et Kasterpalu paneb oma küüniteatri pigem kinni, kui hakkab publikut palaganiga kokku meelitama. Mis ei tähenda, et palagan midagi põhimõtteliselt vastuvõetamatut oleks, vahel vajavad inimesed ka seda, aga mitte Saueaugul.
Igiinimlikud teemad
Saueaugu teatritalu esimene etendus anti 7. juulil 2001 rootsi kirjaniku Torgny Lindgreni romaanil põhineva näidendiga „Kumalasemesi”. See oli lugu kahest vennast, kes Põhja-Rootsi kolkakülas surmahaigusega võitlevad, aga kumbki ei taha alla anda ega esimesena ära surra, sest see näitaks teda nõrgana. Kas ei meenutanud see mõnevõrra Andrese ja Pearu eluaegset kemplemist ja eriti selle viimast vaatust?
Selle tüki dramatiseeris ja lavastas vastse teatritalu peremees Margus Kasterpalu ise ja andis sellega selgelt mõista, mida Saueaugult edaspidi oodata võib. Ta ei ole sellest joonest hetkekski taganenud, pakkudes vaatajale lugusid, mis on tähtsad eelkõige talle endale. Uskumatu küll, aga see on olnud kindla peale minek. Siin on mängitud ka aegumatut maailmaklassikat, aga enamasti siiski Eesti oma autoreid. Nii näiteks kohtus Saueaugu publik juba esimesel suvel „Carmeniga”, mille dramatiseering põhineb teadagi Prosper Mérimée surematul novellil; järgmisel suvel kavva võetud „Noad kanade sees” pärines seevastu noorelt šoti näitekirjanikult David Harrowerilt, kes oli näidendi kirjutamise hetkel alla kolmekümne aasta vana, ent tema käsitletud probleemid olid igiinimlikud. 2004. aastal mängiti Mart Kivastiku näidendit „Teener”, 2005. aasta suvel sai esitusküpseks Jaan Kruusvalli näidendeil põhinev „Kustutage kuuvalgus”, 2007. aastal pöörduti esimest korda iirlase poole ning Margus Kasterpalu lavastas Samuel Becketti „Õnnelikud päevad”. 2008. aastal võeti kavva jälle eestlane – Indrek Hirve näidend „Kevadtalv 1918”.
Nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Kõiki Saueaugu lavastatud näidendeid ühendav joon on peale selle, et need meeldivad Kasterpalule ja näiteseltskonnale endale, ka see, et tegevus toimub külas. Tõsi, kuningapaleed või isegi kõrgklassi peent korterit on küüni keeruline sisustada. Pole mõtetki, sest sellisel juhul küün kui üks iga näidendi peategelasi ilmselt keeldub kaasa mängimast, see aga oleks üsna suur kaotus. Teine ühendav joon on näitlejad ja muu lavapersonal. Kes on korra käinud, tuleb tagasi. Kahtlemata on tegemist mõttekaaslastega, aga võib-olla lummab neid ka see paljuräägitud küüniaura. Kes teab? Kus mujal traditsioonilises teatrimajas näeks publik näitlejaid nii lähedalt? Ei mingit võimalust vaatajat ära petta, kõik peab olema ehe ja ehtne. Igatahes on läänlased ja Läänemaa kultuurielu sellele küünile palju tänu võlgu.
Viimne võitlus
Kui nüüd tagasi tänapäeva tulla, siis Gardner McKay on Saueaugul järjekordne iirlane, kes sobib sinna kui valatult. Iirlased on head jutuvestjad, võib-olla sellepärast on nende hulgast välja kasvanud tähelepanuväärne hulk üle ilma tunnustatud kirjanikke, sealhulgas näitekirjanikke. Veider küll, kuid ilmselt on meie ja iirlaste mõttelaadis midagi ühist, kuigi nemad on katoliiklased, ja suur rahvas pealegi. Tõsi, Iiri Vabariigis elab neid vaid alla kuue miljoni, aga kui palju on neid laias maailmas, seda ei tea täpselt keegi – pakutakse, et 50–70 miljonit. Selles suhtes on nad sarnased pigem juutidega. Nad on muutunud ingliskeelseks, nad on mööda maailma laiali pillutatud, kuid nad on ikkagi iirlased. Kui aga „Mere märkidesse” kirjutada Clifforn Headsi saare asemele Abruka ja Liverpooli asemele näiteks Tartu, siis tegelikku autorit teadmata võiks seda vabalt pidada Eesti oma algupärandiks.
Niisiis räägib „Mere märgid” merest ja inimestest, kes elavad keset merd väikesel saarel. See pole eestlastele sugugi tundmatu teema. On ju Mandri-Eestigi peaaegu nagu saar, kolmest küljest veega ümbritsetud, rääkimata Eesti külge kuuluvaist lugematuist päris saartest. Mereäärne teab, et elu sisemaal võib olla ilus, aga pole kunagi päris sama, mis mere ääres, kus lained kogu aeg kõrvus kohisevad. „Meri on, meri jääb…” laulab Kihnu Virve, ja nii on. Meri toidab meid, loob sildu, kingib meile unustamatult kauneid hetki, aga võib langetada ka julmi otsuseid. Merele jääb alati viimane sõna.
„Mere märgid” lavastas Kasterpalu siis, kui oli lühikest aega Ugalas tööl. „Viljandi poolt vaadates tundus, et Martna on päris mere ääres, kuigi tegelikult ju pole,” ütleb Kasterpalu. Ja lisab, et sõbrad on öelnud, et see tükk on temast, kes ta ka ei saanud muidu, kui pidi oma Saueaugu saarele tagasi tulema. Tõsi, näidend räägib sellestki, et enese eest pole võimalik pakku minna. Ja sellest, et endisaegne külaeluline elamisviis peab kiire linnastumisega viimset võitlust. Igatahes tundis Kasterpalu Gardner McKayga hingesugulust. Tema pole aga kindlasti mitte ainus.
Margus Kasterpalu. Foto: Arvo Tarmula
Margus Kasterpalu. Foto: Eduard Laur
Margus Kasterpalu. Foto: Eduard Laur