Täna kandis Haapsalu taas auga eestirootslaste pealinna tiitlit, sest piiskopilinnuses peeti maha eestiroostlaste ja nende järeltulijate kolmas laulu- ja tantsupidu.
Peol astus üle ligi 550 lauljat ja tantsijat nii Eestist, Rootsist kui ka Soomest. Rahva ette tuli 14 koori ja 11 tantsurühma. Erakordne oli meeskooride suur hulk – neid oli laval koguni neli, mis andis peo kõlapildis kenasti tunda.
Laulupidu algas palvusega Haapsalu Toomkirikus, jätkus keskpäeval rongkäiguga Haapsalu tänavatel ja laulupeoosaga kl 13 Haapsalu piiskopilinnuses. Piknikupausile järgnes kl 16 tantsupidu.
„Peo kandev mõte on aga järjepidevus," ütles Eestirootslaste Kultuuriomavalitsuse juhatuse esimees Jana Stahl. Järjepidevus on tema sõnul see, et tullakse kokku ühisele perepeole ning tantsitakse ja lauldakse tuntud laule ja tantse 1933. aasta peoprogrammist. "Järjepidevus on ka osavõtjate soovis koos laulda ja tantsida,” lisas ta.
Ka tänavusel peol on võetud elemente eestirootslaste esimesest, 1933. aastal peetud laulupeost, seda nii peoplatsi kujundamisel kui ka tekstides. Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse kirikuõpetaja Patrik Göransson ja Lääne praostkonna vikaarõpetaja Kristel Engman kandsid ette esimese peo proloogi, mis sobitus hästi isamaaliste laulude ja traditsiooniliste tantsudega.
Laulupeokava oli selle kunstilise juhi Peeter Paemurru sõnul kokku pandud arvestusega, et kuulajaskonna hulgas on ka mitterootslasi ja sellepärast kõlas laule nii eesti kui ka rootsi keeles. Esimest korda lauldi rannarootsi murdes kui meeskoorid kandsid ette ”Sulase kaebuse” Veljo Tormise teosest „Pildikesi Vormsi minevikust”.
Kuulajatele üllatuslikult olid mitmed tuntud Eesti isamaalised laulud saanud peo tarbeks rootsikeelsed sõnad. Nii kõlasid „Ta lendab mesipuu poole” ja „Mu isamaa on minu arm” Linus Ganmani tõlkes.
Esimest eestirootslaste laulupidu peeti Haapsalus 1933. aastal, teist 80 aastat hiljem 2013.
Fotod: Arvo Tarmula
