36. osa
On olukordi, kus sõnad on üleliigsed, ja on olukordi, kus sõnu oleks hädasti vaja, aga mitte kuidagi ei taha need õiged sõnad pähe tulla. Loomaomanikud pole erand. Kui loomaarst on veel täiesti uus ja võõras inimene, võib lausete seadmine hoopis keerukaks osutuda. Kuidas öelda nii, et mõte säiliks, aga lause oleks viks ja viisakas?
Kõige klassikalisem keerutamine toimub ikka ei millegi muu kui kastreerimise ümber. Nii mõnegi mehe suust ei taha see sõna kohe mitte kuidagi välja tulla. Teinekord võivad nad pärast selle lausumist veel tükk aega hirmunud näoga enda ümber vaadata. Siis räägitakse „kõutsile selle triki” tegemisest, „kellade naksamisest” või öeldakse lihtsalt „noh, tead küll”. Kord aga tuli üks proua vastuvõtule ja mulle tungivalt silma vaadates ütles „nüüd on see aeg käes!”. Jäin kohkunult teda vaatama, sest pilgust järeldasin, et kellegi lõpp on lähedal. Lõpu kavatses see proua aga teha vaid oma kahe üleannetu noore isase koera küla peal hulkumistele. Minu vaieldamatu lemmik nimetatud eufemismide hulgast on aga kahtlemata ei keegi muu kui Otto-Triin. Kelleks muuks Oskar ikka saab, kui ta õieti isane enam ei ole?
Kuigi nii mõnigi sõnaseade võib sündida piinlikkusest, on sõnaseppade seas tihtilugu ka tõelisi killumehi. Selliste patsientide ja omanike lahkudes võin teinekord jääda veel tükk aega omaette itsitama ja imestama, kuidas õnnestus mul kõva häälega mitte naerma hakata. Alles hiljuti käis vastuvõtul üks vanem koer, kelle mureks teatati telefoni teel, et „püstoli otsast tilgub verd”. Kui koer siis minu juures laual oli ja ma teda põhjalikult läbi uurisin, oli ta selle tegevuse üle kõike muud kui õnnelik. Kuidagi erakordselt kurvameelsel ilmel vaatas ta kogu see aeg peremehele otsa. See aga patsutas oma truu sõbra pead ja teatas lohutavalt: „Ole täitsa mureta. Rõõmud jätame alles ja tohter teeb su terveks. Vaat siis, kus hakkab jälle pauku tulema!” Ravi eesmärgid võivad teinekord olla väga mitmesugused.
Kui jutt juba suguorganitele läks, ei jää muidugi ka emased koerad piinlikkusest puutumata. Mäletan, kuidas sattus mul ühel korral lauale üks prantsuse buldog, kes oli tormaka mängu ajal oma silma vigastanud. Trauma ei olnud kuigi sügav ja pärast rohtude manustamist lubasin omanikel koera laualt maha tõsta. Selle peale jäi peremees korraks kõhklema ja vaatas oma naisele tungivalt otsa. Kui see ei reageerinud, sisistas ta hammaste vahelt: „Kuule, sa pidid ju küsima…”. Naine aga kehitas selle peale õlgu. Mehel ei jäänud muud üle, kui ise oma murega minu poole pöörduda. „Kas tal see maasikas, see ikka läheb tal jälle väiksemaks?” Kortsutasin kulmu ja jäin omanikule nõutu näoga otsa vaatama. „Maasikas?” pärisin kõhklevalt. Millest siin õieti jutt käib? „Nojah, see ploom, noh. Ega see tal ometi selliseks jää?” Otsustavalt haaras omanik koeral kraest kinni ja keeras ta ringi, nii et minu poole jäi koera tagumik. Sealt hiilgas mulle tõepoolest vastu ilmselt esimesest jooksuajast vägagi turses tupp. Efekti võimendasid ka buldogile omane lühike karv ja pisike sabajupp, mis ei olnud võimelised mitte midagi varjama. Koer aga keeras samuti pea minu poole, nagu tunneks temagi piinlikkust. Seadistasin oma naeratuse kõige lootustandvamale režiimile ja kinnitasin omanikule, et selliseks see koer kohe kindlasti ei jää.
Teinekord päästavad loomad oma omanikud sõnanappusest oskuslikult välja. Nii juhtus ka ühe koera ja tema omanikuga, kui olin Soomes vahetusüliõpilaseks ja veetsin aega ülikooli väikeloomakliinikus. Tudengeil tuli pidada ka iseseisvalt vestlusi kliiniku patsientide omanikega. Kuigi ma soome keelt ei osanud, ei tehtud minule mingit erandit. Omanikult küsiti lihtsalt, kas ta on ingliskeelse vestlusega nous. Kui igiviisakas soomlane noogutas, siis utsitati mind tööle. Koer oli üks muldvana pekingi paleekoer, kellel olid igasugu pisihädad. Kõige rohkem aga morjendas omanikku üks konkreetne mure, mida ei osanud ta õieti sõnadesse panna. Nii ta siis mõtiskles ja kirjeldas ning üritas kuidagi kaarega asja juurde jõuda. Samal hetkel tundsin, kuidas järsku läbi ruumi hakkas levima uskumatu ja peadpööritav mädamuna hais. Vaatasin hämmingus sellele pisikesele koerale ja siis omanikule otsa. Omanik suutis vaid energiliselt pead noogutada ja öelda „Yes, problem, yes!”. Tõesti, rohkem sõnu polnudki vaja.
