Alles mõne aasta eest üritas Haapsalu kolledž klassiõpetaja erialale IT juurdepookimisega meelitada tudengeid õppima, aga tulutult. Eriala tuli ikkagi kinni panna. Ka nn menuerialade, kolledžis siis riigihalduse õpetamine tõi tõusu vaid mõneks aastaks. Kolledžis õppijate arv kahanes, konkurss oli olematu. Esmapilgul kummaliste tervisejuhi ja liiklusohutuse eriala avamine tundus olevat sihitu rabelemine. Huvilisi küll oli, aga kõrvalt vaadates ei saanud keegi aru, kes või miks peaks neid erialasid õppima. Teisest küljest tuleb kolledžile au anda, et kool ikkagi proovis endale õiget nišši leida, kuigi kohe ei tulnud välja.
Nüüd paistab, et hakkab tulema. Viimased paar-kolm aastat on näidanud, et tasapisi hakkab kolledž mõõnast üle saama ja koolil paremini minema. Võimalik, et fundamentaalne oligi otsus klassiõpetajate koolitus lõpetada ja hakata hädaga midagi täiesti teistsugust otsima.
Kindlasti värskendas kooli vaimu käsitöötehnoloogiate ja disaini eriala avamine, sinna tuli korraga õppima täiesti teistsuguse vaimsusega noori. Muidu nähtamatu kolledži tegemisi hakkas ühtäkki näha olema ka linnapildis, sest disainitudengeil oli ju vaja oma loodut näidata. Ka liiklusohutuse ja tervisejuhi eriala osutusid pikaealisemaks, kui esialgu võis arvata.
Tänavune tung kolledži IT-erialale näitab, et kõiki erialasid tasapisi tsükliõppele viies on kolledž tabanud naelapea pihta ja täitnud kolm tingimust: õpetada tuleb seda, mida on ühiskonnas vaja, neile, kes tahavad õppida, ja teha seda sel moel, et on võimalik õppida. Niisama lihtne ongi. Teisisõnu on vaja tasuta erialasid täiskasvanuile, kes saaksid õppida töö kõrvalt. Kutseharidus on seda teed minemas, nüüd läheb rakenduskõrgharidus järele. Nüüdisaegse kaugõppekolledžina ootab kooli tõenäoliselt ees hulk tuumakaid aastaid.
Ka klassiõpetaja eriala oleks kaugõppena läbi löönud. Inimesed õpivad seda,mida Läänemaal õppida on võimalik. Nii lihtne selle väidetava edukuse tagamaa ongi.