Ruta Arumäe väljaastumises on kaks rõhuasetust, mis minu arvates tabavad naela pea pihta. Samu poliitilise kurtuse märke pani Vabaerakond tähele osaledes kaks nädalat koalitsioonikõnelustel Stenbocki majas, kirjutab Vabaerakonna esimees Andres Herkel (pildil).
Esiteks ütleb Arumäe, et riigisektor on täis dogmasid, mis pole muutunud enam kui kümne aasta jooksul. Teiseks ütleb ta, et erinevate valimislubaduste ühte potti kallamine ja nende täitmine kütuseaktsiisi tõstmisega on väga halb idee.
Esimest väidet iseloomustab Reformierakonna maksupoliitika peamine dogma, milleks on olnud üksikisiku tulumaksu määra langetamine. Jah, maksumaksjatena võiks olla hea meel, kui maksud langevad. Paraku on siin mõned lahenduseta kitsaskohad.
Kõigepealt on tulumaksu langetamine asetanud surve alla muud maksud ja nüüdki otsitakse katteallikaid sealt, kust eriti midagi võtta ei ole või mis toob vältimatult kaasa üldise hinnatõusu. Samuti on tulumaksumäära langetamine soosinud eeskätt kõrgepalgalisi, sest mida väiksem on palk, seda vähem inimene sellisest meetmest võidab. Maksuvaba miinimumi tõstmine oleks oluliselt parem meede.
Aga ei, meil on dogmad. Reformierakonna senine maksupoliitika sünnitas ka veidraid ning raskesti teostatavaid ideid, nagu IRL-i nn. „madalapalgaliste toetuspakett“. Ta on sünnitanud ka uskumatuid valesid, nagu Reformierakonna katse omistada Vabaerakonnale tulumaksu tõstmise idee, kui meie tegelik plaan oli jätta kõigile maksuvaba miinimumi näol rohkem raha kätte ning kergitada teiselt poolt n.ö. süsteemisisese katteallikana tulumaksu määra. See polnuks midagi muud kui väike katse sissetulekukääre koomale tõmmata, mille tagajärjel enamus maksumaksjaid vaid võidaks.
Neid dogmasid on veel ja Reformierakonnal puudub võime neid muuta. See on nagu suur laev, mis ei suuda end karide lähenedes pöörata, hüüdku nõunik eemalt siis mida tahes! Ja ühel päeval pole enam lendsõnaks „kindlalt edasi“, vaid „kindlalt põhja“.
Tekib küsimus, kas on mõistlik, et 28-protsendise toetusega erakond määrab peaaegu täies ulatuses meie maksupoliitika? Ülejäänud 72 protsenti valijaid nägid siin vajadust nii- või teistsugusteks muutusteks. Paraku aga on Reformierakond kaks väiksemat partnerit ära murdnud ning nende osa piirdub võimalusega ka oma väikseid lubadusi Reformierakonna aktsiisipotti kallata.
Siit jõuamegi teise Arumäe osunduse juurde. Tõesti, kõigi lubaduste katmine kütuseaktsiisiga on nõme. Nojah, täpsustuseks võime lisada, et seal on mõned katteallikad veel. Nii seatakse löögi alla majutusasutused, eriti maal ja väiksemates kohtades.
Arusaamatuks jääb ka see stiil, kuidas kõneletakse suure suuga lubadustest lastele ja vanadele, madalapalgalistele ja kõigile-kõigile, aga ei öelda sõnagagi, kuidas või mille arvelt. Mõnikord hämatakse majanduskasvust ja riigieelarves sisalduvatest võimalustest. Ühiskond on tegelikult küps selleks, et meiega ei räägitaks, nagu poolearulistega, keda on lihtne petta. Koalitsioonilepe peaks kõigepealt kirjeldama struktuurseid muutusi poliitikas, sealhulgas maksupoliitikas. Ja kui selleks ei olda valmis, siis vähemalt ausat ülestunnistust, millistest katteallikatest too valimislubaduste pott koosneb.
Meenub ühe ettevõtja telefonikõne sellest ajast, mil Vabaerakond veel Stenbocki majas Rõivase-Ligi maksudogmadega tutvumas käis. Ta ütles, et põhimõtteliselt on Eestil tarka maksureformi vaja. Aga ta ütles ka seda, et kui asi jamaks läheb, siis on targem makse üldse mitte torkida. Nüüd on asi jamaks läinud. Ja seda just nendel põhjustel, mida Ruta Arumäe esile tõi.
Andres Herkel, riigikoguliige, Vabaerakond
Oravaid päästaks vaid harakiri. Muidu on vaid viimased pralleaastad.