Keeletark: kas vilpekoor või lumemoos?

Monika Undo. Foto: Andra Kirna
Kuula artiklit, 1 minutit ja 14 sekundit
0:00 / 1:14
Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan

Mis võiks olla vilpekoor? Selleks, et vilpekoore tähenduseni jõuda, tuleks minna sõnarännule aastasse 1932.

94 aastat tagasi (20. juulil 1932) mõtles keelemees Manivalde Lubi välja sõna „vilpama” (vahule kloppima). Näitelauseks tõi Lubi „Koor tuleb vahule vilbata ühes suhkru ja vanilliga”. Vilp (omastavas vilbi) on aga vilpamisriist, vilpekoor seevastu vahukoor. Esimeses eestikeelses kokaraamatus on vahukoort nimetatud lumemoosiks. Keeleruumi lisavad värvi nii vilpekoor kui lumemoos.

„Vilpama” esines 1930ndate ülipopulaarses Elisabeth Silla „Keedu- ja majapidamisraamatus”, mille toimetaja oli just Manivalde Lubi. Ka ilukirjandusse on „vilpama” oma jälje jätnud.

Artikkel jätkub peale reklaami

1967. aastal on Ilmar

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Reklaam