Eesti Maaülikooli aiandusteadlase Leila Mainla sõnul tahavad aiapidajad korrektselt niidetud muruvaiba sisse üha enam õitsvaid niitmata niidulilledega alasid luua.
„Kaasaegses looduslähedases aias ja linnakeskkonnas ei püüta enam kõike rangelt kontrollida. Selle asemel luuakse kooslusi, mis näevad välja loomulikud, kuid pakuvad õisi kogu hooaja vältel. Hästi toimiv niiduala võib sageli kujuneda aia kõige pilkupüüdvamaks, ent samas ka kõige vähem hooldust vajavaks osaks,” rääkis aiandusteadlane. Liigirikka aia loomist toetab ka tänapäevane tehnoloogia: näiteks saab robotniiduki tööalast niidualad lihtsalt välja jätta. Ekspert jagab nõuandeid, kuidas selliseid liigirikkaid ja kauneid alasid enda aeda rajada.
Kuidas niidulillede laike muru sisse rajada?
Leila Mainla sõnul on kõige lihtsam kasutada juba olemasolevat looduslikku niidukooslust. „Kui läheduses kasvab meeldiv niiduala, võib seemnete valmimise ajal niita sealt väikese koguse heina ja laotada see oma aias ettevalmistatud pinnale. Seemnete valmimise aeg jääb laias laastus juuli lõppu või augustisse. Oluline on, et seemned puutuksid kokku mullaga. Selleks tuleks muru eelnevalt madalaks niita või pinnast kergelt kobestada.“
Teine võimalus on külvata spetsiaalseid niidulilleseemnete segusid. Edu sõltub suuresti pinnasest. Õrnad niidutaimed eelistavad toitainetevaest mulda. “Väga rammusal pinnasel kipuvad domineerima naadid, ohakad ja teised jõulised liigid, mis suruvad niidulilled välja. Vajadusel võib mullapinna toitainesisaldust vähendada näiteks liivakihi lisamisega,” soovitab Mainla.
Milliseid taimi valida?
Püsivamate liikide hulka kuuluvad harilik härjasilm ja raudrohi. Häid tulemusi annavad ka erinevad kellukad, metsporgand, naistepuna ning kollane karikakar. Niiskemates kohtades sobivad harilik kukesaba ja võhumõõgad. Kiire õieefekti loomiseks võib kasutada üheaastaseid liike nagu rukkilill, nisulill, moon ja kukemagun, kuid nende püsimine sõltub sellest, kas seemned pääsevad igal aastal mullaga kontakti. Mainla sõnul ei pea niiduala koosnema üksnes looduslikest liikidest. Õitsengut võib täiendada ka valitud kultuurpüsikutega. Eriti populaarsed on praegu kahkjas siilkübar, odajas raudürt, lamedalehine ogaputk ja makedoonia äiatar, mis meelitavad ligi tolmeldajaid ning annavad istutusele loomuliku ilme.
Kirikakrad ja ristik – lihtsaim viis alustada
Kõige lihtsam viis liigirikkust suurendada on jätta alles juba olemasolevad kirikakra- või ristikulaigud. „Kui murus on ilus kirikakra või ristiku ala, ei pea seda tingimata välja niitma. Need annavad väga ilusa tulemuse ning vajavad kõrgete niidualadega võrreldes vähem hooldust,“ märgib Mainla. Ka aia servades võib jätta niitmata kaugemaid alasid ning rajada nende sisse niidetud rajad. Nii jääb aed korrastatud muljega, kuid pakub samal ajal elupaika putukatele ja teistele väikeloomadele.
Robotniidukid aitavad hoida liigirikkust
Husqvarna spetsialisti Timmo Kõrrani sõnul arendatakse uusi tehnoloogiaid üha enam liigirikkust toetavaks. „Aed ei pea olema igast ruutsentimeetrist ühtemoodi niidetud. Näeme selget trendi, et inimesed soovivad oma aedades suurendada elurikkust ja mitmekesisust. Näiteks kui aias on kujunenud kaunis niidukooslus või kasvavad kirikakrad ja ristik, saab need alad robotniiduki tööpiirkonnast lihtsalt välja jätta.“ Liigirikaste aedade rajamist toetavad eriti hästi kaablivaba paigaldusega robotniidukid. „Nägemistehnoloogia, GPS-i ja täpsete niidualade haldamise abil saab kasutaja mobiilirakenduses luua tsoone, mida ei niideta üldse või niidetakse ainult kindlatel aegadel,“ lisas Kõrran.
Kuidas niita nii, et elustik säiliks?
Niiduala tuleks niita paar korda aastas trimmeriga. Seda ei tohiks niita enne seemnete valmimist. Enamasti jääb sobiv aeg juuli lõppu või augusti algusesse. Pärast niitmist võiks niide jääda mõneks päevaks kuni paariks nädalaks alale kuivama, et seemned jõuaksid variseda. Seejärel tuleks niitejäänused kokku koguda ja eemaldada. Suuremate niidualade puhul soovitab Kõrran liikuda niitmisel alati ühest servast teise. „Nii jõuavad putukad, siilid, sisalikud ja teised loomad niiduki eest liikuda. Kui ala niidetakse ümberringi korraga sissepoole, võivad loomad jääda lõksu,“ selgitab Kõrran.
Kas niidulilled tähendavad rohkem puuke?
Lõpetuseks kummutab Leila Mainla levinud müüdi, et kõrgem taimestik toob aeda rohkem puuke. „Puukide arvukus sõltub eelkõige neist loomadest ja lindudest, kes puuke levitavad. Üksnes niidulillede ala rajamine ei tähenda automaatselt puugiprobleemi.“ Eksperdid soovitavad hoida niidualad teadlikult planeeritud kohtades ning jätta aktiivselt kasutatavad liikumisteed ja mängualad lühemaks niidetud. Nii on võimalik ühendada loodushoidlikkus, turvalisus ja kaasaegne aiakujundus.