Viimase aja uuringud näitavad paraku, et laste hariduse kvaliteet sõltub üha rohkem vanemate rahakotist. Kas suurem osa meie niigi napist järeltulijate põlvkonnast peabki siis piirduma poole rehkendusega, nagu üks külakoolmeister soovitas kord Tootsi-nimelisele õpilasele? Või nügib moodne aeg meie lapsi nagunii poole-rehkenduse-hariduse poole? On ju infotehnoloogia ja kübermaailm pööranud senise elu pea peale.
Uut maailma on vaja juba koolipõlves tundma õppida, teisiti ei saa elus hakkama. Nõnda on kooliharidusse lisatud digitehnoloogia õpet, teisalt on tasakaaluks vaja juurde liikumistunde, sest muidu võivad noored inimesed kõiksugu ekraanide taga päris kiiva kasvada. Ja jätame suurema (mõtte)töö tehisaru teha - see pole ju ilus väljavaade?
Üles jääb keskne küsimus: millal siis noor inimene mõtlema ja elu mõtestama õpib? Haridusvaldkonna uurijad usuvad, et senisest palju rohkem tuleb tähelepanu pöörata õppijate elu eesmärkide otsingutele. Noore inimese isiklik eesmärk peab olema talle enesele tähenduslik ning hõlmama püsi
