President Karis iseseisvuse taastamise aastapäeval: vajame võimu ja kodanike ausat kahekõnet, mis hajutab usaldamatuse ning aitab luua selgust

33 aastat tagasi sai teoks unistus, et Eesti on jälle iseseisev riik. Meie riik. Sel iseseisvuse taastamise päeval kutsun ma kõiki kaasmaalasi tunnistama, et miljonilise rahvana oleme suutnud teha suuri asju – teaduses, kultuuris, spordis, majanduses – ja taastada oma riigi. Meil on olnud julgust ja enesekindlust, kõigi julgeoleku- ja majandusmurede, maksutõusude ja muude raskuste kiuste.

1991. aasta sügisel vaadati kaugele minevikku, kunagise Eesti Vabariigi poole, ent teisalt tuli vaadata ka tulevikku ja küsida, milline osa meie pärandist väärib elustamist jääva väärtusena. Milline peaks olema see Eesti riik, mida me taastame? Selles küsimuste küsimuses põimusid minevik, olevik ja tulevik.

Kui Eesti riik sündis, siis väljendati vankumatut tahtmist luua riiki, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele. Pärast pikki okupatsiooniaastaid seati väärtusena esikohale vabadus, sest olime mõistnud: vabaduseta riigis muutub õiglus tühjaks sõnaks ja seadustest saab paljas võimuvahend.

Eesti Vabariigi taastamine oli ühtlasi selle riigi kindlustamine ja arendamine – nii ütles uus põhiseadus. Ja see ülesanne on meie ees ka täna: kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Need on Eesti olemist ja olemust määravad sõnad. Peame mõtlema, millist tähelepanu nõuavad need kolm põhiväärtust meilt praegu.

Valdur Mikita ilusa selgituse kohaselt pärineb sõna „tähelepanu“ iidsete meresõitude ajast, kui laev pandi „tähele“, pandi Põhjanaela järgi seatud suunda.

Vabadus, õiglus ja õigus on meie Põhjanael, mille tähele panemine aitab Eestil alati leida teed soodsasse vette.

Vabaduseta ei pääse me ka sündimuse kahanemisspiraalist. Muidugi võib öelda, et rahvas, kellel on elujõudu, jääb püsima ja laskem inimestel ise otsustada, kui palju nad lapsi tahavad, sest sundimise ja häbistamisega lapsi juurde ei sünni. Isa ja vanaisana ei tahagi ma nii isiklikku valikut kellegi eest otsustada. Kuid ma tean, et seda valikut võivad lisaks armastusele mõjutada üldine kindlustunne, elukvaliteet, võimalus valida nii karjäär kui ka perekond, piisav sissetulek, juurdepääs heale lapsehoiule, taskukohane eluase, laste soodsad huviringid, ka lastetoetuste etteaimatavus, mida ei vähenda pidevad jutud nende kärpimisest.

Aga ennekõike ootavad praegused ja tulevad lapsevanemad lastesõbralikku Eestit, mis peab olema kogu ühiskonna pingutus. Lastesõbralikus Eestis tahetakse lapsi ja tahetud laps on kõige õnnelikum.

Paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast. See on ohtlik areng, mida ei saa panna lihtsalt eksimuse arvele. Inimesed tahavad mõista, miks neid maksudega koormatakse ja kuidas nende raha kasutatakse. Ei piisa kinnitamisest, et riigi kulud ja tulud pole tasakaalus. Valitsuse poliitika võib olla õige, kuid inimesed peavad seda tajuma õige ja õiglasena. Kui võim tundub ebaõiglane, käriseb usaldus selle võimu ja lõpuks ka oma riigi vastu.

Riik ei saa olla hägune, kui inimene ei näe, kus on tema tugi.

Maksude tõstmine kipub näima ebaõiglasena eriti siis, kui majandus on tagasikäigul ja paljudel on raske hakkama saada. Ma saan sellest ängist aru. Samas olen kindel, et maksudega lepitakse kergemini, kui usutakse, et koormus on jaotatud õiglaselt ning et maksude abil saavad lapsed õppida koolis ja noored ülikoolis, et nende abil on haiged ravitud, vanad hooldatud, tänavad turvalised, piir peab ja riik on kaitstud.

Me vajame võimu ja kodanike ausat kahekõnet, mis hajutab usaldamatuse ning aitab luua selgust. Telekomifirmalt ootame selgitust, miks ta tõstab teenuse hinda. Õpetajalt, kes seisab klassi ees, tahame teada, miks ta just sellise hinde paneb. Samamoodi ootame võimult argumente, et õiget otsust saaks õigena tajuda. Arukale ja vastutustundlikule käitumisele on ühiskonnas päris suur toetus.

Tõsi, usaldust ei saa väänata, näiteks kõike ebameeldivat põhjendades vaid julgeolekuohuga, mis on tegelik, aga mille kuritarvitamine muudab lõpuks selle ohu enda ebausaldusväärseks.

Oleme harjunud olema mitmest konkurendist ikka samm ees. Majanduslangus on jätnud meid praegu tahapoole.

Mis Eesti edasi viiks? Tasakaalus eelarve üksi ei ole kuigi ambitsioonikas eesmärk, see lõplik Põhjanael, mille järgi laev täpselt kursile seada. Mis soodustaks majanduskasvu, julgustaks Eestis töökohti looma ja oma ettevõtteid siia tooma? Seega tuleb rääkida kõikehõlmavast konkurentsivõimest, ehk sellest, mis võiksid olla Eesti trumbid.

Tark rahvas. Rumalusele edukat tulevikku ei ehita. Eriti siis, kui meie majanduse Põhjanaelaks saaks olla tehnoloogiaettevõtlus – teadusasutustes arendatud tehnoloogiate muutmine käega katsutavateks toodeteks, nende masstootmine ja edasi arendamine. Eestis on hulk ettevõtjaid, kellel on kogemusi rahvusvahelise ettevõtte ehitamisest, nüüdseks ka raha ja veel olulisem, kontakte investeeringute kaasamiseks.

Hariduse ja harituseta pole see aga võimalik. Kuid milline on hariduse pikaajaline rahastuskava, üliõpilaste toetussüsteem, õpetajate, õppejõudude ja teadlaste järelkasvu pöördumatus? Ja milline peaks olema kutsehariduse tulevik?

Lihtne ja sõbralik ärikeskkond. Kui edukas ettevõtja tunneb ametnikega suhtlemise järel, et teda ei taheta siia ja hakkab lahkumiseks lahtise pilguga maailmas ringi vaatama, siis on lood halvasti. Ettevõtjad on reeglina ausad, mitte ei ürita riiki petta. Ettevõtlikkus on väärtus ja enne tuleb seitse korda mõõta, kui siin üks uus piirang seada. Turg toimib enamasti ise päris hästi ja täiendavad piirangud ei tee seda tingimata paremaks.

Tööjõud. Paljude ettevõtjate üks valupunkt. Kas Eestist mujale õppima läinud noored tunnevad, et on siia tagasi oodatud? Milline on meie talendipoliitika? Laiemalt inimestesse panustamise poliitika? Ja veel – need, kes Eestisse võõrastena saabuvad, peavad elama meie reeglite ja meie keele järgi. Valikuline seaduslik ränne, mitte majanduspagulaste massiimmigratsioon. Siis tulevad siia tööle ja jäävad elama andekad inimesed, kes saavad aru ka eesti keele õppimise ja lõimumise vajalikkusest.

Tööstus. Tööstus ei ole midagi vanaaegset, mis peabki välja surema ja tulevik on ainult idufirmade päralt. Need on koos vana, traditsioonilise tööstusega ühine tulevik, teineteisega koos. Tuleb pingutada, et Eestisse tasuks rajada kõrge tootlikkusega tööstuse töökohti ja et siit alguse saanud firmad jääksid Eestiga seotuks.

Energeetika. Ilma energiata pole võimalik tööstust arendada ja ilma elektritarbijateta ei tasu investeerida elektritootmisse. Keskkonnasõbraliku energia tulevik eeldab lisaks tuulikutele ja päikesepaneelidele ka paindliku tööstuse lisandumist. See on avatus uutele tehnoloogiatele ja kohalike tehnoloogiaettevõtete võimaluste kasutamine, näiteks superkondensaatorite või elektrokeemia vallas.

Investeeringud. Ehk Robert Kiti kombel: majanduslangusest tuleb ennast ise välja investeerida, uued investeeringud loovad töökohti ja lisaväärtust. Investorid pole Eestist kadunud, aga siin on meil mõned mured – ebakindluse tunne ning meie enda kesine kahekõne suurte investeeringute vajaduse selgitamisel. Nii jäävad maandamata kogukondade hirmud ja ennetamata nende kirglik vastuseis, mis mahukaid investeerimisprojekte sageli tabab.

Ühendused. Et siit vaba maailma äärelt saaks eksportida või siia tahaksid tulla teiste riikide tehnoloogiafirmad. See on mitmerealised maanteed ja kiire raudteeühendus Euroopasse, võimalikult paljud otselennud või korralik netiühendus igas Eesti nurgas, milleta ei ole kaugtöö võimalik. Aga see on ka digi-tiigri hüppevõime kasvatamine ja isegi Tartu-Riia rongiliin, ei saa ma tartlasena jätta ütlemata.

Julgeolek ja turvalisus. Venemaa jääb agressiivseks ja ohtlikuks ka tulevikus ning Eesti kaitstus ei ole iseenesestmõistetav ega kuskilt kõrgemalt antud. See on meie enda võetud. Eesti püsib kaitstuna vaid meie kaitseväe ja terve ühiskonna ning liitlaste ühisel pingutusel, valmis kallaletungi korral koheseks ja hävitavaks vastulöögiks. Tänu sellele ei näe me, et Venemaa võiks praegu sõjaliselt rünnata NATO-t ja Euroopa Liitu.

Ent julgeolekule peame mõtlema ka laiemalt. Meid teevad nõrgemaks jäätunud elektriliinid Saaremaal, vihma uppunud köögiviljapõld Harjumaal ja ülekuumenevad klassiruumid. Sarnaseid asju juhtub juba liiga sageli, et pidada seda juhuslikuks halvaks ilmaks. Julgeolek on ka toidujulgeolek, ka energiavarustus, ka linnaplaneerimine.

Maailma mõistmine ja eestvedaja roll. Maailm on muutunud väiksemaks ja kunagi meie eluajal pole siin olnud nii palju suure plahvatusohuga kriisikoldeid kui praegu. Keemistemperatuur Lähis-Idas. Pinged Lõuna-Hiina merel või Aafrikas – see kõik ei ole meile kaugel. Sõda Ukrainas ja selle lõpptulemus mõjutab ka neid ja kõiki tulevasi konflikte.

Vaba maailma tuleviku kaitsel ei ole kartlikel enesepiirangutel kohta. Ka kõik võimalused Ukraina toetamiseks ja agressori isoleerimiseks maailmaareenil ei ole veel ammendatud. Kui näiteks Kiiev teeb ettepaneku luua NATO riikidega koalitsioon, mis aitaks Ukraina kohalt alla tulistada Vene rakette, siis kas me toetame seda? Peaksime toetama. Muidu oleme jälle jäänud pidama poolel teel ega anna Ukrainale võimalust kaitsta nende lastehaiglaid ja elumaju tapvate raketirünnaku eest.

Mõtted, mis täna tunduvad teostamatud, saavad ajapikku normaalsuseks. Oli ju Eesti üks esimesi julgeid, kes hakkas Ukrainasse relvi saatma. Ja samamoodi oli Ukraina vilja väljaveoga Odessa sadamast, kus Eesti oli alguses üks väheseid, kes ütles, et see on vajalik ja ka võimalik.

Kultuur. Kõigeülene ja kõige alus. Meie iseolemise mõttelisest paekivist laotud alusmüür, millele Eesti ja eestilik toetub. See meie rahvuslik lauluväljak, meie ühine seljatagune ja lapsepõlv, kust kõik saab alguse ja millest kõik võrsub. Kultuuri pole kunagi liiga palju. Tema nappus näitab end keskpärasuse ja pealiskaudsuse grimassina, Maarja Vaino sõnastatud ükskõikse okei-mentaliteedina, mis peegeldab soovimatust süveneda elu, ühiskonna, tundemaailma ja muu sügavustesse.

Hiljuti lõppes AHHAA teaduskeskuse vedamisel Eesti suurim koolinoorte kosmosekonkurss „Eesti otsib estronauti“. Mulle meeldib selle konkursi eesmärk – motiveerida noori õppima kosmosega seotud erialasid ja edendada Eestis süvatehnoloogia arengut.

Eriliselt meeldib mulle konkursi ühe võitja Rasmus Koltsi vastus küsimusele, millised eeldused peavad olema inimesel, et kosmosekonkursil, aga ka kosmoses hästi hakkama saada. Tsiteerin: „Sa pead olema hästi enesekindel, saama aru, mis toimub. Ning hindama oma võimeid väga hästi – et ei hindaks end üle, aga ka ei alahindaks.“

See enesekindlus aitas Eestit 33 aastat tagasi, aitas hiljem, aitab praegu ja aitab tulevikuski.

Ja kui me soovime nüüd head iseseisvuse taastamise päeva, siis 16-aastast Rasmus Koltsi korrates, soovigem endale ja üksteisele ka enesekindlust ja usku oma võimetesse.

Elagu Eesti! Meie Eesti!