Haapsalu Väikese viigi kalade päästeaktsioon jäi tulemuseta

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Puurimine käib. Malle-Liisa Raigla

Eile pumpasid Haapsalu komando päästjat taas viigi jää peale vett. Malle-Liisa Raigla

Ummuksisse jäänud kalade päästmiseks Väikese viigi jääse puuritud sajad augud ja ööpäev läbi töötanud pump vee hapnikutaset ei tõstnud.

„Väikese viigi kalad, kes on surnud, on surnud,“ ütles keskkonnaameti Läänemaa büroo juhataja Liina Simpson eile hommikul Lääne Elule. Ööpäev läbi kestnud päästeaktsioon lõppes tulemuseta.

Päästeameti pumbad tekitasid tunniks ajaks kaks hiiglaslikku fontääni, et vett hapnikuga rikastada. Jäässe puuriti tuhatkond auku ja pandi tööle seade, mis juhtis vett Suurest viigist Väikesesse, aga Väikese viigi hapnikutase ei tõusnud ja eile lülitati ööpäev läbi töötanud pump välja. „Öö otsa oli pump sees. Täna lõpetame. Anname loodusele alla,“ ütles Haapsalu aselinnapea Tõnu Parbus Lääne Elule eile hommikul.

Enne päästetööde algust oli vee hapnikutase Väikeses viigis alla kriitilise piiri: Suure viigi poolses otsas 0,58 ja kohtumaja pool servas, kus on lapike vaba vett, 0,68 milligrammi liitri kohta. 24 tundi hiljem näitas mõõdik sama: kohtumaja pool ikka 0,68 ja Suure viigi poolses otsas 0,6 milligrammi liitri kohta. Tõus oli nii pisike, et seda võib pidada ka mõõteriista ebatäpsuseks. Hapnikunälga jäänud kalu see nagunii ei päästa, sest hapnikutase peaks olema vähemalt kaks milligrammi liitri kohta. Alla selle hakkavad kalad lämbuma.

Nii mastaapset looduse ringkäiku sekkumist haapsallased ei mäleta. Kui välja- või sissevooluta veekogu jäätub ja jää on omakorda kaetud lumega, siis hakkab hapnikusisaldus vees langema. Kui see langeb alla kriitilise piiri, siis kalad surevad. See on looduslik, mitte inimtekkeline protsess.

„Talve moodi talvel on ummuksisse jäämine tavaline,” ütles keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Märt Kesküla. Kalad surevad hapnikupuudusesse, aga kevadel populatsioon taastub. Surnud kalad pistavad sanitaridena nahka kajakad.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
16 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Jenkem
1 kuu tagasi

Ehe näide sellest et looduse vastu ei saa…ei vabatahtlikud, rohepöörajad ega ka kliimaaktivistid, lihtsalt üks hobi ja mõnele ka paks rahakott

Arvaja
1 kuu tagasi

Selle ökolõksu on inimesed ise tekitanud lüüside, kraavide, tammide tegemisega. Looduslikult oleks see kinnikasvanud lahesopp. Kui tegu oleks loodusliku veekoguga, siis tõesti ei peaks rapsima. Praeguses olukorras pigem ikka inimese läbimõtlematusest tekkinud olukord, mitte loodusulikult.

kodanik
2 kuud tagasi

Oletame, et viigist võetud ja suure kaarega jääle maanduv vesi saabki hapnikku juurde aga kuidas see vesi ja hapnik jää alla saavad? Läbi paarikümne jäässe puuritud augukese? Pigem aitab see aukude kinnijäätumisele kaasa, eriti öösel. Kilplasate töö.

Sabakukk
2 kuud tagasi

Tahaks teada palju selleks, et mõni ametnik end hästi tunneks, maksumaksja raha kulus?

erudiit
2 kuud tagasi

Dünamiiti oli vaja kohe kasutada. Paar tonni. Sama kirjaoskamatu mõttetus

Ingli ja kuradisild
2 kuud tagasi

ei olnud mingi uhkuse asi, kuid võiksid olla mingi huvitava disainiga, aga need olid isegi kinnikasvanud viigi elu jaoks vajalikud. Loodus ei andesta lollused.

Uhhuu
2 kuud tagasi

Nõuka ajal taheti ka kangesti loodust muuta, jõgesid panna tagurpidi voolama jne. Slaavi rahvastel on üks ütlus, et kui kassil pole midagi teha, siis ta lakub oma teatud kehaorganit.
Selle asemel oleks võinud oma energiat nt inimeste heaoluks rakendada, minnna vanadekodusse, aidanud vanureid, rääkinud ja abistanud neid jne

uskmatu
2 kuud tagasi
Reply to  Uhhuu

Koledal nõukogude ajal ei oleks olnud niisuguseid aastast aastasse esinevaid probleeme,sest oli Viigil Inglisilla ja Kuradisilla kaudu pidevalt ühendus merega aga looduse ünberkorralduse tuhinas ….!

En.
2 kuud tagasi
Reply to  uskmatu

To uskmatu: Koleda nõukaaja lõpuks oli Väike viik niivõrd kinni kasvanud, et meenutas kohati juba Õhtu kalda roostikku. Viimasest on tänaseks saanud poolenisti elamumaa. Hea, et viik üldse alles jäi tänu süvendamisele! Kuradi- ja inglisilla taastamist/mittetaastamist kaaluti kindlasti tõsiselt enne renoveerimisprojekti kinnitamist. Mäletan, et veetaseme kontrollitavaks muutmise põhiargumendiks oli vajadus hoida nivoo 2m peal, et vetikad ei hakkaks vohama. Tegelikult siiski hakkasid. Siit küsimus: 1. Kas vähem vetikaid tähendaks rohkem hapnikku? 2. Kas viigi põhja tuleks regulaarselt vetikatest puhastada? Mingite niidukitega seda üksvahe nagu tehtigi aga kuna vetikad ei karju näkku, vaid püsivad vaikselt vee all, jäeti see vist viimastel… Loe rohkem »

En.
2 kuud tagasi

Kui oleks puurinud jäässe vaid ühe augu, torganuks sellesse kõige võimsama õhukompressori kõige jämedama vooliku, kas ka siis poleks abi olnud? Kontaktpinda õhu ja vee vahel tekkinuks ju tohutult rohkem kui jäässe augukesi puurides.

Aga tundub, et kogu päästeaktsioon jäi nii või teisiti hiljaks.

Max
2 kuud tagasi

See on loodus, ellujäämjne, evolutsioon. Nii on juba sajandrid, keegi ei päästa kalu ja ei tee suust suhu hingamust…

tuuletallajad
2 kuud tagasi

tagant järele targutajad , nii on ka riiki hakatud toimetama