2024. aasta loomaks on valitud harilik saarmas (Lutra lutra), kelle populatsioon on pärast suuri arvukuse kõikumisi Eestis taastunud. Veekogul elav saarmas annab tunnistust naabruskonna üsna heast ökoloogilisest seisundist, looma kadumine aga elukeskkonna halvenemisest.
Et saarmast looduses näha, peab olema õnne – tegemist on ettevaatliku loomaga, kellel on hea kuulmine ning haistmine. Olles piisavalt kannatlik, võib temaga kohtuda mõne jõe kaldal vaikselt oodates või hoopis paadimatkal; looma kohalolust annavad aimdust ka jäljed lumel või väljaheited kivil. Maismaal liikuvat saarmast on lihtne ära tunda, kuna teist temasarnast looma meil ei ole. See-eest vees ujuvat looma võib segi ajada kopra või ondatraga.
Hariliku saarma levila on küllaltki ulatuslik, hõlmates suuresti Euroopat ja Aasiat, kuid selle laialt levinud liigi arvukus on Läänemere piirkonnas pärast 1960. aastat tunduvalt vähenenud. Seetõttu on saarmas kantud rahvusvahelisse punasesse nimestikku ohulähedase liiginina ning alates 1975. aastast kuulub saarmas Eestis III kaitsekategooria liikide hulka. Liigi küttimine on meil tänase seisuga keelatud.
Looduses on vähe liike, kes saarmale jahti peaksid, mistõttu sõltub populatsiooni seisund suurel määral elupaikade kvaliteedist. Nendeks on Eestis peamiselt siseveekogud ja nende vahetu naabrus. Saarma elupaikade kvaliteeti mõjutavad põhiliselt maaparandus, ehitustegevus ja keskkonnamürgid. Lisaks võivad saarmale saatuslikuks osutuda ka sattumine lüüsidesse, kanalisatsiooni- ja reoveetorude suudmetesse, kalapüügivõrkudesse ja -konksudesse ning koprapüünistesse. Teedevõrgu laienedes võib aina enam näha teedel auto rataste all hukkunud saarmaid. Populatsiooni arvukust mõjutavad ka erinevad keskkonnategurid nagu talvine toidu kättesaadavus, põuased aastad ning konkurentsi pakkuv mink.
Kuna ohte liigile on palju ja tegu on hea veekogude seisundi indikaatoriga, seiratakse saarmast iga-aastaselt. „Liigi arvukus Eestis on olnud nii madal kui 300 isendit, kuid viimastel aastatel on selleks hinnatud ligi 2000 looma ning liik on jõudnud ka suurematele saartele,” kommenteeris saarmaspetsialist ja Eesti Terioloogia Seltsi liige Remek Meel. “Eestis läheb saarmal praegu küllaltki hästi, kuid oma hoolimatuses võime teda siiski ohustada, mistõttu on vaja siinset asurkonda pidevalt jälgida,” lisab Meel.
Saarma-aastal kutsume kõiki osalema vabatahtlikus saarmaseires, aasta looma vestlusõhtutel ning külastama fotonäitust. Saarma-aasta avatakse veebruari alguses Tallinna Loomaaias. Sündmustega saab end kursis hoida, külastades Looduskalender.ee ja Eesti Terioloogia Seltsi Facebooki lehekülgi.
Aasta looma tegevusi korraldavad: Eesti Terioloogia Selts, Eesti Loodusmuuseum,Tallinna Loomaaed, MTÜ Aasta loom, Keskkonnaagentuur, Eesti Jahimeeste Selts, Looduskalender, Ülemiste keskus.
Kaja tsensuurilaine on ka siit üle käinud, – eks ikka selleks, et kaitsta autoritaarset riigikorda ja võimu valedega haaranud uus-marksistide jõuku.
Häh, tsensuur… Saaks seda möga siit rohkemgi kustutada, et enam-vähem normaalse lehe mainet hoida.
Just, sinusugustel oleks siis koht, kus roppusi väljutada ja Puutinit kiita.
Ja kus ma siis ropendanud või huilod kiitnud ka olen?
Tere tulemast uude aastasse! Millal tatipritsijad ise looduses käisid? Soovitan, mõjub vaimsele tervisele hästi!
Elan metsas, ei saagi eriliselt käia seal. Tati pritsid ju ise oma sõnapruugiga.
Jah olen kuramuse vihane, et inimesed elavad vihaga! PS. Kuidagi ei taha uskuda, et elad metsas – näe arvuti sinul olemas.
”Aasta loom” on saarmas, aga…. peaks olema alati orav!
Järgmised 2 aastat peaks ka aasta lind olema Kajakas.
Miks selliseid valikuid vaja on? Kas sel aastal saarmas on rohkem saarmas? Tuleval aastal saarmas ei ole saarmas?