Shetlandi saari nimetatakse Suurbritannia põhjapoolseks eelpostiks. Asudes 150 km kaugusel Šotimaa rannikust, on see tõesti Suurbritannia põhjapoolseim maakond.
Tegelikult ei asugi Shetland nii põhjas, kui võibolla tundub – saarestik on enam-vähem samal joonel Norra Bergeni ja Soome Turu linnaga. Ehk siis laiuskraadi järgi Eestist vaid pisut põhja pool.
Shetlandi saarestikus on sadakond suuremat ja väiksemat saart, laidu, klippi või lihtsalt merest välja turritavat kaljut. Neist asustatud saari on 15 või 16. Suurem osa saartest ja saarekestest on koondunud peasaare Mainlandi ümbrusse. Tunduvalt kaugemale jäävad vaid Foula ja Fair Isle, mis asuvad peasaarest vastavalt 29 ja 39 km kaugusel. Neil kaugematel saartel ei saa merd mööda ühe päevaga ära käia, sest laevaühendus on isegi suvel sedavõrd hõre. Lennukiga oleks see osal nädalapäevadel võimalik, aga edasi-tagasi lend ise maksab juba sada eurot. Osa lähemaid saari on peasaarega sildadega ühendatud, teistega peab mitu korda päevas ühendust laev.
Pindalalt pole Shetland kuigi suur, 1468 m², mis on umbes veerandi võrra väiksem kui praegune Lääne maakond. Pikkust on saarestikul aga üle poole rohkem kui Läänemaal – põhjapoolseima saare Unsti põhjatipust Hermanessist Mainlandi lõunatipus asuvast Sumburgh Headsini on umbes 113 km. Saarestik ongi põhja-lõuna suunal soolikana välja venitatud ja shetlandlased ise väidavad, et mitte ühestki saare punktist pole mereni linnulennult rohkem maad kui viis kilomeetrit. Ega me seda ise üle mõõtnud, aga Shetlandil ringi sõites vilksatas ühel või teisel pool teed ikka vesi – oli see siis Atlandi ookean, Põhjameri või mõni väin või lahesopp, mis sügavamale maismaasse tungis. Shetlandi rannik ongi ülimalt liigendatud ja saarestiku väiksusest hoolimata on rannajoone pikkus üle 2730 km.
