15.2 C
Haapsalu
Esmaspäev, 27. mai 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Reisikiri

Silt: reisikiri

Seitsme maa ja mere taga: hüvasti, Shetland!

[gallery ids="425458,425459,425460,425461"]   Oligi kätte jõudnud meie viimane Shetlandi-päev – õhtul pidi laev viima meid Orkneyle. Hotellis kõhud täis söönud ja asjad kokku pakkinud, võtsime suuna tagasi Lerwicki poole. Et auto tagastamise tähtajani oli veel mõni tund aega, põikasime Burra saarele, kuhu reisi teisel päeval Scallowayst sõita olime plaaninud. Toona liikusime liinibussidega, mis tähendas, et tegime peatuse hoopis poolel teel Hamnavoes. Kui tol korral sadas vihma, siis nüüd säras helesinises taevas päike, mis muutis teekonna veelgi kaunimaks. Burra on tegelikult poolsaare moodi saar, mida ühendab peasaarega kaks silda. Tee kulges läbi külade, kus erinevalt Põhja-Shetlandi küladest paiknesid majad tihedalt koos. Päris tee lõpus ootas meid armas vana valgeks võõbatud maja, kuhu oli sisse seatud pärimuskeskus, ja veidi maad edasi kitsas valge liivaga maariba Minn Beach ehk Minni rand, mis ühendas Burrat päris tipu Kettla Nessiga. Shetlandi rannad on tõeliselt kutsuvad, kuid enamasti inimtühjad – ujujaid-päevitajaid sealt ei leia, vahel võib kohata vaid üksikuid jalutajaid. Minn Beach asus imeilusate kaljudega ümbritsetud lahesopi ääres – tõeliselt maaliline vaatepilt. Lerwikisse jõudnud, jätsime seljakotid sadamasse hoiule, andsime auto ära ja Sirts sai meie esimesest majutuskohast kätte sinna reisi algul unustatud kosmeetikakoti. Nüüd lõhnastas ta end keset tänavat, endal nägu rõõmust säramas. Viimased tunnid Shetlandil veetsimegi Lerwickis, mis valmistus õhtul sadamasse jõudva Tall Ship Race’i vastuvõtuks. Rannapromenaadil olid üles sätitud valged telgid ning esimesed laevadki sadamasse saabunud. Nende seas püüdis pilku Indoneesia lipu all purjetav kolmemastiline Bima Suci, mis oma pikkuse tõttu (üle 90 meetri) päris promenaadi äärde ei mahtunud.

Seitsme maa ja mere taga: värvilised sadamad

[gallery ids="420053,420054,420055,420056,420057,420058,420059,420060,420061"]   Scalloway peamised vaatamisväärsused nähtud, otsustasime sõita edasi lääne poole Burra saartele. Need on peasaarega ühendatud sillaga ja sinna läks Scallowayst buss. Sõiduplaani uurides sai selgeks, et päris lõppu pole mõtet sõita, sest siis peaks hakkama kohe tagasi tulema, järgmine buss jäänuks aga juba liialt hiliseks. Otsustasime sõita Hamnavoe sadamalinnakeseni, seal tunnikese veeta ja siis Lerwickisse naasta. Hamnavoes bussist välja astudes pidime taas keebid välja otsima, sest vihma hakkas sadama.

Seitsme maa ja mere taga: nobedad näpud ja Shetlandi buss

[gallery ids="419786,419785,419784,419783,419782"] Scalloway muuseum, kuhu vihmavarju läksime, oli heas mõttes korralik koduloomuuseum. Pileteid, kohvi ja suveniire müüvad prouad meenutasid oma olemuselt kodukandiseltsi aktiviste – soojad, sõbralikud ning innustunud kohalikust aja- ja kultuuriloost. Nagu ikka koduloomuuseumis, algas väljapanek geoloogia ja arheoloogiliste leidudega ning jätkus kõikvõimalike tarbeesemetega ja kohalike inimeste elust jutustavate piltidega. Osa väljapanekust oli pühendatud käsitööle, mis saarte lammasterohkust arvestades on iseenesestmõistetav. Nii nagu meil Vormsil, oli ka Shetlandil tavaks, et naised pidid kogu aeg kuduma, seepärast kandsid nad ka kõikvõimalikke kandameid seljas, et käed oleksid kõndides vabad. Kudumite müügist saadud raha andis perele lisasissetuleku. Kuulsad on Shetlandi naiste kootud kampsunid, mida sageli iseloomustab väike tihe muster ning V-kaelus. Seda tüüpi kaeluse kudumine on väidetavalt pärit Fairi saarelt ja niisuguseid kampsuneid on kandnud isegi Briti kuningakoja liikmed. Kampsunid on väga soojad, neid on kandnud näiteks Mount Everesti tippu ronivaid alpiniste saatnud šerpad. Kampsunitest aga veelgi kuulsamad on sealsete naiste kootud pitsilised rätid, mis on sama õhkõrnad kui Haapsalu naiste näppude vahel valmivad. Nähes Shetlandi lambaid maastikul, oli üsna raske ette kujutada, et nende tokerdunud villast – kuigi juuli lõpuks olid paljud neist juba pügatud – võiks sündida midagi nii peent kui Shetlandi sallid. Need on veel õhulisemad kui Haapsalu omad, samuti on neil erinev kudumisstiil – Shetlandi salli tehnika on keerulisem, sest kõik read kootakse parempidisena ja ka äärepits kootakse salliga ühes tükis erinevalt Haapsalu sallist, kus see hiljem külge õmmeldakse. Shetlandi lammaste vill on väga vastupidav ja soe tänu sellele, et lambad on kohanenud karmide ilmastikutingimustega ning toitunud rohust ja vetikatest. Sealsetel lammastel on topeltvill – alumine on väga pehme ja sobib hästi peene lõnga ketramiseks ning sellest kootaksegi sallid-rätid. Pealmine vill on aga jämedam ja sellest kedratud lõnga kasutatakse rohkem kampsunite, kinnaste ja muu sellise kudumiseks.

Seitsme maa ja mere taga: Must Patie

[gallery ids="419307,419310,419309,419308,419306,419302,419313,419305,419303,419304,419311,419301,419300,419299"]   Shetlandi endine pealinn Scalloway asub Lerwickist kümmekonna kilomeetri ja veerandtunnise bussisõidu kaugusel. 1600 elanikuga Scalloway on sadamalinn. Kalasadam paistis kätte kohe linna jõudes, jahisadam jäi aga piki kaldaäärt välja venitatud linna teise serva, kuhu me kõmpima ei hakanud. Seda enam, et ilm läks käest ära.

Seitsme maa ja mere taga: Fort Charlotte

[gallery ids="418912,418911,418913,418909,418907,418906,418905"]   Õhtul hotellituppa jõudnuna hakkasime edasisi plaane tegema, sest esimene öömaja Lerwickis oli ainus, mille olime broneerinud. Nüüd, olles kohalikest oludest aimu saanud, asusime järgmisi öömaju otsima. Esmalt otsustasime veel üheks ööks Lerwickisse jääda. Külalistemaja peremehelt uurides, kas oleks võimalik ka teine öö samas paigas veeta, saime vastuseks, et võimalik see on, kuid ilmselt peame teise tuppa kolima.

Seitsme maa ja mere taga: Shetlandi kuulsaim maja

[gallery ids="418480,418500,418501,418506,418503,418504,418511,418509,418508,418507,418512"] Sumburghist tagasi Lerwicki jõudnud, õnnestus meil külalistemajas oma tuba kätte saada. Kuna hommikul olid ühed külastajad meie saabumise ajal just väljumas, saime oma seljakotid vaid koridori tõsta. Nüüd oli Varise külalistemajja jõudes uks taas lukus, uksekella peale keegi ei reageerinud ja telefoni ka vastu ei võetud. Sirts luuras natuke ümber maja ja leidis avatud tagaukse, kust kaudu sisse pääses. Jäime siis söögisaali ootama, kuniks pererahvaga kontakti saame, ja lõpuks see õnnestuski. Peremees Nigel näitas meile toa kätte ja selgitas ühtlasi, et hommikusööki ja õhtust näkitsemist saab igaüks ise võtta – nurgas olev külmkapp oli täis juustu-sinki-jogurtit ja muud suupärast ning kõrvaloleval laual saiad-krõbuskid-puuviljad ning kõik vajalik kohvi ja tee valmistamiseks. Nagu edaspidi nägime, küpsetas perenaine igaks hommikuks ka koogi või isegi kaks.

Seitsme maa ja mere taga: need nunnud ponid

[gallery ids="418104,418101,418100,418099,418096,418098,418097,418095,418094"] Kui lunnid vaadatud ja Shetlandi vanema ajalooga tutvutud, hakkasime end pealinna Lerwicki poole tagasi asutama. Et bussini oli veel aega, elasime esmalt veidi aega kaasa otse Jarlshofi sissepääsu vastas karjaaedikus lahti rulluvale draamale. Aedikus olid nimelt kuulsad Shetlandi ponid. Kui ennist pikutas tarandikus kaks rahumeelset poni, siis vahepeal oli neile lisandunud veel üks ja kolmekesi ei tahtnud nad sinna hästi ära mahtuda – üks ponidest käitus agressiivselt, kippudes teistega kogu aeg tüli norima.

Seitsme mäe ja mere taga: 4000 aastat ajalugu

[gallery ids="417803,417804,417805,417806,417807,417808,417809,417814,417815,417816,417817,417818,417819,417820,417825,417821,417822,417823,417824,417826,417827"]   Enne Sumburghi hotelli jõudmist saime kaela korraliku vihmasahmaka, nii et kõik, mis keebi alt välja ulatus, tilkus. Nii oligi pärast seda tõeliselt mõnus siseruumis nina soojendada ja riideid kuivatada, juua tassike teed koos kerge einega ja pidada edasisi plaane.

Seistme mäe ja mere taga: meripapagoid

[gallery ids="417502,417518,417519,417512,417525,417520,417501,417517,417503,417504,417505,417508,417509,417511,417513,417515,417521,417523,417506,417514,417558,417559"]   Kui Shetlandi peasaare lõunatipus asuvasse Sumburghi hakkasime jõudma, pakkus bussijuht, et võib ametliku peatuse asemel meid tuletorni teeotsale veidi lähemale viia. Võtsime pakkumise hea meelega vastu ning enne lennujaama pööramist tegigi buss lisapeatuse, et meid koos prantslastest paariga välja lasta. Enam-vähem ühes taktis prantslastega – kord meie eespool, kord nemad – me mäkke rühkima hakkasimegi. Prantslastel olid kaelas korralikud pikkade objektiividega fotoaparaadid, nii et ilmselgelt huvitasid neid linnud, kelle nägemist Sumburgh Headi tuletorni juures lubati.

Seitsme maa ja mere taga: puudeta maa

[gallery ids="416252,416248,416247,416249,416246,416245,416244,416243,416242,416241,416240,416239,416250,416238,416236,416235,416234,416233,416232"] Kohe Lerwicki raekojast väljudes nägime midagi tuttavalikku – sedasama „Shetlandi” seriaalist tuttavat politseijaoskonda, mille metallist väravakonstruktsiooni all filmis nii mõnigi vestlus maha on peetud. Tegime meiegi seal oma kohustuslikud pildid ja kõndisime bussijaama, et Sumburghi sõita. Liinibusse hakkas Shetlandil silma kahte värvi – sinised on Lerwicki linnaliini omad, punased aga nn maakonnaliin. Bussipeatused on üle terve saare punaseks värvitud metallist konstruktsiooniga klaasist piklikud putkad – mõnes kohas suuremad, mõnes väiksemad.