20.5 C
Haapsalu
Laupäev, 22. juuni 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Reisikiri

Silt: reisikiri

Seitsme maa ja mere taga: pealinn Lerwick

[gallery ids="415050,415051,415052,415053,415054,415055,415059,415056,415057,415060,415061,415062,415058"]   Kuna laev Lerwicki sadamast kohe ei lahkunud, oli mahatulekuks aega. Kella kaheksa paiku vinnasime kotid selga ja olimegi Shetlandi pealinnas. Laeval järgmise päeva plaane tehes oli Sirts avastanud, et kuigi oma arust broneeris ta meile majutuse sadama lähedal, polnud tegemist selle sadamaga, kuhu saabuvad reisilaevad, vaid hoopis jahisadamaga. Nii tuli meil majutuskohta vantsida ligi kaks kilomeetrit. Reisijate terminalist ühtegi bussi linna poole parasjagu ei läinud ja tol hetkel polnud meil kohalikust ühistranspordist mingit ettekujutust. Nii et vinnasime kotid selga ja hakkasime astuma. Tagantjärele tuleb tõdeda, et Sirtsu majutusvalik oli igati õigustatud, sest reisilaevade sadama ümbrus ehk Holmsgarthi piirkond oli oma tööstus-, sadama- ja laohoonete ning auto- ja ehituspoodidega üsna trööstitu kant ning Varis House Bed & Breakfast, kus peatusime, asus kesklinnale mõnusalt lähedal.

Seitsme maa ja mere taga: sada saart

[caption id="attachment_412123" align="alignnone" width="1920"] Kaire Reiljan. Foto: erakogu[/caption] Shetlandi saari nimetatakse Suurbritannia põhjapoolseks eelpostiks. Asudes 150 km kaugusel Šotimaa rannikust, on see tõesti Suurbritannia põhjapoolseim maakond. Tegelikult ei asugi Shetland nii põhjas, kui võibolla tundub – saarestik on enam-vähem samal joonel Norra Bergeni ja Soome Turu linnaga. Ehk siis laiuskraadi järgi Eestist vaid pisut põhja pool. Shetlandi saarestikus on sadakond suuremat ja väiksemat saart, laidu, klippi või lihtsalt merest välja turritavat kaljut. Neist asustatud saari on 15 või 16. Suurem osa saartest ja saarekestest on koondunud peasaare Mainlandi ümbrusse. Tunduvalt kaugemale jäävad vaid Foula ja Fair Isle, mis asuvad peasaarest vastavalt 29 ja 39 km kaugusel. Neil kaugematel saartel ei saa merd mööda ühe päevaga ära käia, sest laevaühendus on isegi suvel sedavõrd hõre. Lennukiga oleks see osal nädalapäevadel võimalik, aga edasi-tagasi lend ise maksab juba sada eurot. Osa lähemaid saari on peasaarega sildadega ühendatud, teistega peab mitu korda päevas ühendust laev. Pindalalt pole Shetland kuigi suur, 1468 m², mis on umbes veerandi võrra väiksem kui praegune Lääne maakond. Pikkust on saarestikul aga üle poole rohkem kui Läänemaal – põhjapoolseima saare Unsti põhjatipust Hermanessist Mainlandi lõunatipus asuvast Sumburgh Headsini on umbes 113 km. Saarestik ongi põhja-lõuna suunal soolikana välja venitatud ja shetlandlased ise väidavad, et mitte ühestki saare punktist pole mereni linnulennult rohkem maad kui viis kilomeetrit. Ega me seda ise üle mõõtnud, aga Shetlandil ringi sõites vilksatas ühel või teisel pool teed ikka vesi – oli see siis Atlandi ookean, Põhjameri või mõni väin või lahesopp, mis sügavamale maismaasse tungis. Shetlandi rannik ongi ülimalt liigendatud ja saarestiku väiksusest hoolimata on rannajoone pikkus üle 2730 km.

Seitsme maa ja mere taga: öö Põhjamerel

[gallery ids="413833,413832,413830,413829,413831,413828,413827,413826,413824"] Aberdeeni sadamasse jõudsime paar tundi enne laeva väljumist. Väikese terminalihoone kitsuke ootesaal oli reisijaid täis ja täpselt kaks tundi enne väljumist hakati laevale lubama. „Shetlandi“ seriaalis nähtud viikingipildiga laev, mis meid Aberdeenist Lerwickisse pidi toimetama, kandis nime Hrossey. Sadamast välja sõites heitsime viimase pilgu nunnule Footdee kalurikülale ja vees hullavad delfiinid andsid toreda lahkumisetenduse. Olime küll lugenud, et Abedreen on Šotimaal parim koht nende nägemiseks, aga esimesel õhtul Footdees käies neid silma ei hakanud. Kahjuks ei õnnestunud veest kerkivaid delfiine pildile püüda, aga vaatemäng oli tore.

Seitsme maa ja mere taga: vana Aberdeen

[gallery ids="413480,413483,413479,413478,413476,413475,413470,413466,413472,413469,413467,413465,413464,413439,413474,413461,413460,413477,413463,413462,413459,413458,413457,413456,413454,413450,413455,413451,413448,413446,413445,413444,413443,413441,413440"] Praegune Aberdeen on kunagi olnud kaks eraldi linna, üks neist Dee jõe suudmes, kus praegu on sadam, ja teine Doni jõe suudmes. Seda viimast nimetatakse Old Aberdeeniks ja sinna suundusimegi. Vana Aberdeen sai Šoti kuninga William Lõvi hartaga linnaõigused 1179. aastal ehk sada aastat varem kui Haapsalu.

Seitsme maa ja mere taga: graniitlinnas

[gallery ids="413007,413008,413009,413011,413012,413013,413014,413015,413016,413017,413018,413019,413020,413021,413026,413022,413027,413025,413024,413023"] Pärast kosutavat hommikusööki külalistemajas teise reisipäeva hommikul tassisime esmalt seljakotid sadamasse, kust õhtul pidi väljuma laev Shetlandile. Päeva ennast kasutasime Aberdeenis ringivaatamiseks. Seljakottide hoiuruumi andmine sarnanes lennujaamas pagasi äraandmisega – enne pagasiriiulile jõudmist valgustati need läbi. Hankinud seejärel linna peamisel kaubandustänaval Union Streetil asuvast turismiinfopunktist mitmesuguseid kaarte ja brošüüre, suundusime linna avastama. Kuigi käisime jalgsi, võttis vasakpoolse liiklusega harjumine aega. Tänavaid ületades vaatad ikka harjumuspäraselt vasakule ja siis paremale, mitte vastupidi. Nii juhtus päris mitmel korral, et esmapilgul tühja tänavat ületades tuli nurga tagant täiesti valelt poolt auto ja pidime mõne kiirema sammu tegema, et eest ära saada. Juba esmamulje Aberdeenist oli kui hallist linnast ja hiljem ringi käies see mulje ei muutunud. Halluse põhjust pole vaja kaugelt otsida. Hooned on ehitatud käepärasest ehitusmaterjalist ehk kohalikust graniidist. Sellepärast kutsutaksegi Aberdeeni graniitlinnaks või ka hõbedaseks linnaks, sest päikese käes hakkab graniit helkima. Kirde-Šotimaal leiduvat graniiti, mille värvus võib varieeruda helehallist sinise ja roosani, on ehitusmaterjalina kasutatud juba väga ammustest aegadest. 17. sajandil, kui graniiditöötlemine hakkas võtma tööstuslikke mõõtmeid, eksporditi seda isegi Londonisse. 19. sajandi lõpuks oli Aberdeen maailma suurim graniidikaubanduse keskus, kuid 20. sajandil algas graniiditööstuse allakäik ja 1970. aastateks oli jäänud vaid mõni üksik tootja.

Seitsme maa ja mere taga: hurmav kaluriküla

[gallery ids="412685,412679,412686,412688,412680,412689,412690,412692,412684,412682,412691"]   Doni ja Dee jõe suudmes asuv Aberdeen oma ligi 200 000 elanikuga on Šotimaa suuruselt kolmas linn ja Šotimaa suurim sadam. 19. ja 20. sajandi esimesel poolel oli Aberdeen ka Šotimaa suurim kalasadam, aga nüüdseks on see au läinud Aberdeenist põhja pool asuvatele Peterheadile ja Fraserburghile.

Seitsme maa ja mere taga: jalg Šotimaa pinnal

[caption id="attachment_412124" align="alignnone" width="696"] Kaire Reiljan. Foto: erakogu[/caption] Oligi kätte jõudnud 18. juuli ning meie seiklus pidi algama.

Seitsme maa ja mere taga: pikalt haudunud idee

[caption id="attachment_412124" align="aligncenter" width="1920"] Kaire Reiljan. Foto: erakogu[/caption] Olen alati mõelnud, et milleks minna suvepuhkuse ajal lõunasse, kui saab minna põhja. Lõunamaisest lopsakusest enam on mind alati köitnud karged põhjamaad oma kidura looduse, mägede-kaljude ning hunnitute vaadetega. Sihtkohale lisab plusspunkte seegi, kui tegemist on saarega, ja eriti äge, kui sel paigal on puutepunkte Skandinaavia vanema ajaloo ja kultuuriga. Kõigile neile punktidele vastas möödunudsuvine reisisiht – Šotimaast põhja pool asuvad Shetlandi ja Orkney saared. Reisikaaslaseks oli seekord klassiõde ja sõbranna Sirje Toomla ehk Sirts, kellega oleme varemgi koos rändamas käinud.

Reisikiri: tutvus Lõuna-Aafrika maakultuuriga

[caption id="attachment_300827" align="alignnone" width="2000"] Reisisell Ivo valmistub pruukosti võtma. Grete Kindel[/caption] Hommikul äratas meid George’i naine, kes teatas, et soe pesuvesi ootab meid ukse taga ämbris. Tõusime aegluubis, sest kuna eelmise päeva lõunamaine päike oli meid salakavalalt ära grillinud, siis kogu keha tulitas ja iga kiirem liigutus tegi põrgupiina. Ainukene privaatne koht, mille pesemiseks leidsin, oli hütitagune, kus kasvas kõrge hein, mille varju oli hea peituda. Valasin pool ämbrit endale peale, et saada pisutki lahti sellest kleepivast tundest, mis mind öö otsa painas. Kodinad koos ja valmis uueks matkaks Royal Natali pargis. Tahtsime oma võõrustajatega hüvasti jätta, kuid see ei õnnestunud kuidagi, sest George’il oli teine plaan. Ta palus nii kenasti ja veenvalt, et teeksime temaga väikese ekskursiooni küla vahel, et tutvuda lähemalt nende ajaloolise arhitektuuri ja üldise eluoluga. Puiklesime pisut vastu, sest iga minut oli arvel ning me tahtsime teha kiire hommikuse matka. Kuid nagu ikka, ei oska ma kunagi huvitavatele pakkumistele ära öelda. Ja pealegi – vahel tuleb lasta ennast voolust kiskuda ning vaadata, mis saab. Tegime George’iga kokkuleppe, et jalutuskäik kestab pool tundi. Sellest ajast esimese poole kulutas George’i naine enese sättimise peale. Proua on pärit Svaasimaalt, küla mõistes nagu välismaalane. Eks see seletab, miks sättimisele nii palju aega kulus.