Selline elu muidugi ainult tundus ideaalsena. Mõelge ise – kõrvaltvaatajale näis kõik olevat parim, mis olla sai: inimesed on paigutatud hotelli, nad ei pea muretsema ei elamispinna ega üüri pärast, neil pole sooja ega külma sellest, kui palju maksab toit või kodukeemia. Nad saavad endale hõlpsasti lubada iga päev majast lahkumata käia spaas, jalutada mööda kaunist promenaadi, lisaks saavad nad sotsiaaltoetusi, töötukassa abi ja lastetoetust. Me ei osanud millestki sellisest isegi unistada.
Milline on siis saak? Ja kas seda on üldse olemas?
Ma ei õigusta end teie ees, ma ei vaja seda ja minu ülesanne ei ole oma väidete õigsust tõestada. Ma lihtsalt tahan, et te näeksite mu elu minu silmade kaudu. Tunnetada seda, mida mina läbi elasin. Ja mõista, kui reaalne on see, et isegi näiliselt ideaalsed tingimused võivad tegelikult olla õudusunenägu.
Miks siis tema tööd ei leia, teenindussektoris on Haapsalus ju töökäsi alati vaja ja kui ikka Haapsalus töötuna pâeval jalutada, siis pole maksta isegi 400.- korteri rendi eest, aga neil on see võimalus siiski olemas ju..