Fotod: Urmas Lauri
Kui Ants Laikmaa majamuuseumi perenaise Eha Nõmme telefon aprillis heliseb, siis ta juba teab, et küsitakse, kas nastikud on talveunest ärganud.
Laikmaa majamuuseumi nastikud on peaaegu sama kuulsad kui kunstnik ise. „Ei hakka ju küsima, kas tulite nastikute või Laikmaa pärast,” ütleb Nõmm. Igatahes üks on kindel – aprillis muutub Laikmaa majamuuseum Mekaks, kuhu tullakse kaugelt ja lähedalt, hea õnne peale, sest terrassi all talveund magavad maod ei helista, kui nad vundamendipragudest välja ilmuvad. Helistada tuleb ise, kui tahta näha, kuidas siud kümnete kaupa päikesesoojade kivide vahel peesitavad või pulmi peavad. On olnud aastaid, kui korraga on väljas sadakond nastikut, kes tõmbavad uudistajaid nagu magnetiga. „See on meil igakevadine värk,” ütleb Nõmm. „Helistavad ja küsivad, kas teil need nastikud on välja ilmunud.”
On läinud kuidagi nii, et olen Laikmaa nastikutest küll kuulnud, aga mitte neid näinud, ja nii ma Nõmmele helistangi. „Mina käisin reedel, siis nad olid küll väljas,” ütleb Nõmm. „Kui on priske, paks päike, siis nad tulevad. See nädal pead minema, ega neid seal pikalt enam ole. Mine maja taha. Värav on lahti.”
Teisipäevaks tõotab vihma. Vidune päike on kõike muud kui priske ja paks. Kurakätt käratsevad haigrud – Laikmaa majamuuseumi lähistel pesitsev koloonia on üks Eesti suurimaid, oma 300 paari.
Värav on lahti. Maja ümber annab kontserti linnukoor. Üksikud karvased sinilillepungad tõotavad õisi. Kuklasepesas keeb elu. Sarapuu on urvas. Metstuvi kluugutab. Laikmaa muuseumi terrassiäärne aga on tühja täis. Kuni ma ühele terrassi poole vonklevale siule peaaegu peale astun. Nooruke nastik – peenike ja pool meetrit pikk – suundub solvunult sabiina kadaka põõsasse, kuklased seljal sibamas.
Nõmm on öelnud, et vaikselt peab olema. Kisa ja kära nastikud ei taha. Sätin end eemale, palgi peale istuma. Kevadine kärbes soojendab päikese käes oma helkivaid tiibu. Õhus laperdab kollane liblikas…
Laikmaa muuseumis paarkümmend aastat töötanud Nõmm ei tea, mis ajast nastikud terrassi all elavad, õigemini talvituvad – võibolla Laikmaa ajast. Igas aprillis ilmuvad nad välja, et pulmi pidada, mais lahkuvad – hajuvad oma suvisesse siuellu, üle raudteetammi Üsse rabasse. Laikmaa muuseumi nastikud on nagu looduse ime. Neid tullakse perede ja lastega vaatama. „Pildistatakse,” ütleb Nõmm.
Kui on ekstra õnne, võib näha nastikupulmi – kokku põimunud maopuntraid, suuremaid ja pisemaid.
Just sellisesse pulma sattus haapsallasest hobifotograaf Tiiu Kammiste esmaspäeval. „Oli kaks suurt pundart,” ütleb Kammiste. „Ühes seitse-kaheksa, teises kümmekond. Nägin poolteise meetri pealt.”
Vibratsioonitundlikud roomajad libisevad raske sammuga inimlooma eest vundamendipragudesse, aga pulmad on pulmad – täiesti teine asi. „Kui hiilida, siis pole neil sooja ega külma,” ütleb Kammiste.
Kammiste käib nastikuajal Laikmaal igal kevadel. „Tahan näha, kas nad on alles,” ütleb Kammiste. Tunamullu nägi ta, kuidas samblal voogas maooja – nastikud suundusid terrassi poole. „Olid noored, peenikesed, jõe ja Laikmaa haua poolt tulid,” ütleb Kammiste. „Ega muud ole, kui et peale ei astu.”
„Seda peab muidugi vaatama, et peale ei astuks,” ütleb Nõmm. Elu jooksul on Nõmm pidanud kümneid kordi kuulma šokeeritud hüüatust, et oi jumal, kuidas ta julgeb. „Alguses oli muidugi harjumatu, aga eks mulle oli ju räägitud, et nastikud on,” ütleb Nõmm. „Aastatega harjub ära. Olen hästi tasakesi katsunud selga, kui ta aeglaselt vundamendiprakku libiseb – soe ta ei ole. Jahe ja kuiv.”
„See on igakevadine vajadus nastikuajal Laikmaal käia,” ütleb Kammiste. „Tuleb rahutus sisse, peab minema. Seal näen ma esimese sinilille, esimese sarapuuõie, ja kuulen, kuidas haigrud häält teevad.”
Ajan end palgi pealt üles. Paks samblavaip summutab sammud. Ja seal nad ongi. Terrassi vundamendipraost riputab end allapoole nastik, käänutab pead, haruline keel käib suust välja. Kollased lõuad. Arukad mustad silmad. Huvitav, kes keda vaatama tuli? Mina teda või tema mind?
Siis libiseb teine hääletult piki vundamenti. Kolmas. Neljas. Viies.
Kõige rohkem näen korraga seitset-kaheksat-üheksat, sest päike on vidus, mitte priske ja paks. Ja eelmisel päeval on kõvasti pulmi peetud.
Peab teinekord tagasi tulema.
Et siutundlikke kultuurihuvilisi Laikmaalt mitte eemale peletada, siis – hiljemalt maikuust on nastikud terrassi alt, äärest ja pargist läinud. Pole ohtu ühelegi peale astuda.
Ja – kus on nastikuid, seal pole rästikuid. Vähemalt pole Eha Nõmm kunagi ühtegi näinud.
Mu ämm käib ka seal roomamas
Tore!