Lääne Elu avaldab uuesti 2022. aastal enim loetud lood. Üheks nendest on 3. mail ilmunud lugu „Aimar Ventsel: ukrainlased tulevad!”.
Mõnda aega tagasi seisin Tallinnas ühes baaris leti juures ja ootasin, millal baaridaam mu õlle üle leti ulatab.
Sellel ootamise momendil sattusin juttu ajama keskealise meesterahvaga, kes vast umbes samal põhjusel minu kõrval seisis. Nagu nende suvaliste pisijuttudega ikka, algas see mitte millestki, kuni ühel hetkel jõudiski päevakajalise põletava teema juurde, milleks on Ukraina-Vene sõda. Kõigepealt kuulsin juttu sellest, kui ebainimlik on Venemaa käitumine Ukrainas ja kuidas mu vestluskaaslane ikka hoiab pöialt ukrainlastele. Ning sama hingetõmbega lisas ta: „Eestis on liiga palju ukraina põgenikke! Nende arvu peaks kuidagi piirama või muidu oleme rahvusena ohus!”
Sellises mõtteavalduses pole suurt midagi uut, kuulda on seda viimasel ajal palju, eriti EKRE poliitikute suust. Ukrainlaste saabumine alates sõja algusest on Eestis siin ja seal pingeid üles kruvinud, nendega on seotud mitmeid kuulujutte ja enamik neist pole alati positiivsed. Laiemas mõttes on ukrainlaste Eestisse tööle tulek olnud üheks avalikkuse ees pidevalt põrgatatavaks ja ekspluateeritavaks teemaks vähemalt kaks aastat, alates esimesest koroonaepideemia karantiinist ning maasikakorjajate või ehitus- ja raudteetööliste puudusest. Kui nüüd vaadata, siis – olenevalt rääkija huvidest või eesmärkidest – annab ukrainlaste kraesse kirjutada kõike. Kord on nad venelased ja ohustavad rahvuslikku julgeolekut. Kord on nad prostituudid, kord lihtsalt vägivallatsevad ja kriminaalsed tänavakaklejad. Kord jälle inimesed, kes sadasid taevast meile kaela ja naudivad Eesti rahva kulul uskumatuid privileege, millest tavaline Eesti vabariigi elanik ainult unistada saab.
Üks põhjus kõigi nende kuulujuttude tekkimisele, levikule ning ka ärakasutamisele on tegelikult puudulik kommunikatsioon riigi poolt. Olukord on mõnevõrra sarnane koroonaepideemia algusega, kus laiad rahvamassid suures osas kas ei saanud või ei viitsinud vajalikule informatsioonile ligi pääseda, mistõttu olid nad väga altid kuulujutte levitama ja uskuma. Tegelikult on informatsioon täiesti olemas, tuleks ainult vaeva näha, et seda kokku korjata.
Alustada võiks sellest, et ukraina sõjapõgenikud ei ela üldse niivõrd muinasjutulistes tingimustes, nagu arvatakse. Selle artikli kirjutamise hetkel on Eestisse saabunud 31 000 inimest, nendest umbes 90 protsenti on naised ja lapsed ning nendest vaid 5000 ringis elavad Eesti riigi kulul. Ülejäänud on leidnud elupaiga sugulaste ja tuttavate juures või (sic!) üürivad ise kortereid, mitte aga ei peesita luksushotellides. Kusjuures ka teised ei pruugi elada nendes kõige vingemates hotellides, vaid eks neid majutuskohti ole igasuguseid. Olles ise periooditi elanud pikka aega hotellides, pean ütlema, et ka kõige vingemas hotellis elamine hakkab ühel hetkel kõvasti närvidele käima. Kui tahad kohvi, tuleb panna ennast korralikult riidesse ja minna baari kohvi järele. Mingil hetkel viskab üle see, et hotellis pakutava toidu menüü on piiratud ja tahaks tegelikult midagi muud. Ise süüa teha eriti ei saa (kui võileivad välja arvata) ja see segab tegelikult päris palju. Ka ei naudi ukraina sõjapõgenikud mingeid ulmelisi privileege ega saa suuri toetusi. Tegelikult saavad enamik minimaalseid Eesti vabariigis makstavaid sotsiaaltoetusi, millega ühelgi juhul pole võimalik laialt elada.
On üks fundamentaalne erinevus, mida meie inimesed nähtavasti ei mõista. Sõjapõgenik ei ole kliima- või majanduspõgenik. Kui viimased on teatud – reeglina vaesuses elavad – inimesed, kes tulevad jõukamasse Euroopasse hea elujärje peale, siis sõjapõgenikud on läbilõige ühiskonnast. Eestisse on tänaseks saabunud ka kõrge kvalifikatsiooniga töötajad, kelle seas on õpetajaid, arste, disainereid või ettevõtjaid. On inimesi, kes on Eestisse saabunud oma rahaga ja suudavad vähemalt alguses end ise ülal pidada. Ma väikestviisi suhtlen sõjapõgenikega ning täiesti märgatav on üks tendents – enamik neist soovib kiiremas korras ajada oma paberid korda ja leida töö. Kusjuures töö leitakse ja mitte alati ainult madalapalgalist. On muidugi ka neid, kes jätkavad oma endist tegevust distantsilt.
Ukraina sõjapõgenikud on üldse uskumatult visa ja hakkaja loomuga. Nad on paindlikud ning väga sihikindlad. Juba on mitmetes Eesti linnades võimalik tellida kodutehtud Ukraina toitu ja erinevaid Ukraina kultuuri või köögi teemalisi koolitusi. Tartus avati suisa Ukraina puhvet. Paljud nendest otsivad võimalust õppida eesti keelt või on juba alustanud keeleõpingutega. Ning enamik saabunud ukrainlastest unistab esimesel võimalusel kodumaale naasmisest. Paanika asemel võib Ukraina sõjapõgenikke võtta ka võimalusena – Eestisse on saabunud kõrge kvalifikatsiooniga ja motiveeritud tööjõud, kelle õige rakendamine võib tegelikult olla kasulik meile kõigile.
Kui nüüd tahta pingeid maha võtta, siis äkki tuleks kasutada koroonaepideemia aegseid kogemusi ja kanaleid ning hakata elanikkonda massiliselt informeerima ukraina sõjapõgenike tegeliku olukorra ja staatuse kohta? Kogemus on olemas, inimesed ka. Äkki tulekski dubleeritud ja lihtsustatud informatsiooni suruda kõikvõimalikesse kanalitesse? Epideemia ja sõjapõgenikud on kaks ise asja, ent nagu näeme, siis avalikkuse reaktsioon kipub olema sarnane.
