Rain Epler: kui sotsi jutust poolt usud, saad poolega ikka petta

23. novembril Lääne Elus ilmunud Kalvi Kõva arvamusartikkel taastuvenergia teemal on ilmekas näide sellest, kuidas asja sisuliselt mitte mõistev ja faktidega väga vabalt ümber käiv poliitik püüab inimestele loosunglike lubaduste toel oma ideoloogiat maha müüa.

Vältimaks inimeste eksitamist ja neile tulevikust moonutatud pildi maalimist, nõuab selline artikkel reageerimist. Hindan järgnevas loos sotside riigikogu fraktsiooni aseesimehe poolt väidetu tõesust ja kirjeldan lühidalt, millised võiks olla Eesti valikud energeetika valdkonnas tulevikus.

Kõva väidab, et 2030. aastaks seatud eesmärk toota Eestis taastuvatest allikatest sama palju energiat, kui me tarbime, ei ole utoopia, vaid ambitsioonikas ja jõukohane eesmärk. Ometi on tema põhjendused väitele kas utoopia valdkonda kuuluvad või lihtsalt ebakorrektsed.

Kontrollime algatuseks riigikogu liikme arvutust, et 1200 MW võimsusega meretuulepargi „aastaseks toodanguks on ligikaudu 5TWh”. Sellise energiatoodangu saamiseks peaks tuulepark töötama 50protsendilise efektiivsusega. Praegune parim teadmine ütleb, et meretuuleparkides saavutatakse pigem 40protsendiline efektiivsus ja see viib toodangu 4TWh lähedale. 1TWh väiksem energiatoodang ei näi arvamusloos suure erinevusena, tegelikus elus aga annab päris kõvasti tunda.

Tuule- ja päikeseenergia tootmise hinnast rääkides kordab Kalvi Kõva palju kasutatud loosungit, et tegu on odava või suisa tasuta kättesaadava energiaga. See pole siiski teps mitte nii. Võtkem või ühiskonna kulu selliste ebastabiilsete ja hajusalt paiknevate tootmisvõimsuste võrku ühendamiseks. Kui härra Kõva ja teiste temasarnaste utopistide unistustes ette nähtavad päikese- ja tuuleenergiavõimsused tahta meie elektrivõrku ühendada, siis tuleb investeerida kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid. Sotsi jaoks ei ole see muidugi probleem, sest nagu riigikogulane tõdeb: „Tõsi, riik peab eelnevalt ära tegema vajalikud võrgu tugevdamise investeeringud, rajama uusi liitumisvõimsusi.” Ja kui riik midagi teeb, siis tuleb ju kusagilt ka raha. Sotsi jaoks riigieelarvest, aga mõtlevad inimesed saavad aru, et riik peab selle raha enne kodanikelt ja ettevõtetelt võtma.

Ära ei maksa unustada sedagi, et mida rohkem on juhitamatuid võimsusi, seda rohkem peab ehitama juhitavaid. See on samuti väga suur kulu.

Päris kurb on lugeda Kõva absurdset arutlust teemal, mida teha, kui päikest ja tuult ei ole. Väita, et nende allikate ülekülluse hetkel müüme energiat naabritele ja puuduse puhul ostame neilt, on pehmelt öeldes vastutustundetu inimeste eksitamine. Ilmaolud Baltikumi ja Skandinaavia regioonis on sarnased, nii et energia ületootmise korral on seda kõigil üle ja defitsiit tabab meid samuti üheaegselt. Seega ei ole ülejääki kuhugi müüa ega puuduse korral kusagilt osta. Siia on peidetud ka üks lisakulu ühiskonnale, mis jääb esmapilgul varju. Nimelt tuuakse taastuvenergiat turule läbi vähempakkumiste, kus tootjad saavad riigilt garantii teatud minimaalsele elektrihinnale. Eesti esimesed oksjonid on näidanud, et see hind tundub vägagi odav, näiteks 18€/MWh. Kuid ei maksa unustada, et seda 18 eurot hakkame maksma iga MWh eest, mida meil vaja ei ole, s.t ületootmise tingimustes. Kusagilt peab ka see raha tulema!

Lühidalt kokku võttes. Augusti viimasel päeval toimunud riigikogu erakorralise istungi päevakorda ootamatult lisatud energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse esimene lugemine, kus 2030. aastaks ebareaalse eesmärgi võtmine käsile võeti, oli läbimõtlematu kiirustamine. Juba praegu võib öelda, et eesmärki ei suudeta saavutada. Ebaselge on, miks selline eesmärk võeti. Pärast kevadisi riigikogu valimisi ametisse astuva riigikogu uuel koosseisul tuleb esimeses järjekorras see eesmärk ära muuta.

Selle asemel, et tegeleda utopistlike ideoloogiate propageerimise ja nende suunas pürgimisega, tuleb energeetikas võtta oluliselt pragmaatilisem positsioon. Esiteks võiksime rahulikult ja liigsete emotsioonideta välja öelda ja ka riigiettevõttele eesmärgiks seada, et kuni toimivate alternatiivide tekkimiseni tuleb kogu meie elektrivajadus katta põlevkivijaamadega.

Teiseks on minu arvates mõistlik loobuda suurtest investeeringutest elektrivõrgu kohandamiseks hajusate taastuvenergia tootmisvõimsuste jaoks. Meil on loogiline endale tunnistada, et kuna Eesti on piisavalt väike, siis on meil mõistlik jätkata mudeliga, kus tootmisvõimsus on tsentraalne. Raha, mille jätame elektrivõrku matmata, saaksime kasutada näiteks kiiremas tempos tuumajaama ehituse poole liikumiseks.

Kindlasti jääb tulevikus teatud koht ka tuule- ja päikeseenergia lahendustele, kuid seda pigem paikades, kuhu võrgu viimise asemel on mõistlik ehitada iseseisvad elektrilahendused.