Juhtkiri: ajalugu kordub

Lääne Elu

info@le.ee

Septembris meenutatakse 1944. aasta suurt põgenemist. Praegu teame, et toona põgenes Eestist umbes 80 000 inimest. 1944. aasta septembris oli Puise ja teisedki Läänemaa rannad täis autosid, mootorrattaid ja inimesi, kes püüdsid leida paati, millega üle mere minna. Ka Eestimaa teed olid täis inimesi, kes oma vähese kraamiga hobuvankril lääne poole liikusid, eesmärk üks – leida üle mere minekuks paat. Paljud neist pidid rannikule jõudes tõdema, et punased olid juba ees ja minemisel oligi kriips peal.

Lugusid neist, kes tahtsid minna, kuid mingil põhjusel minemata jätsid, on peaaegu igas perekonnas. Kahtlemata oli nende kõrval ka inimesi, kes otsustasid jääda. Oli see siis sellepärast, et maha oleks jäänud viletsa tervisega vanemad või lehmad, keda muidu keegi lüpsnud poleks.

Neid, kes ise 78 aasta taguseid sündmusi kogesid ja mäletaks, ei ole enam palju, kuid kirja pandud lood on alles. Lugedes pagulusse läinute lugusid, paistab sealt selgelt, et ei minek ise, kus pärale jõudmine polnud sugugi kindel, ega elu ülesehitamine võõral maal olnud kerge. Mõtetes mindi ju ikka ajutiselt, seniks, kuni sõda läbi ja Eesti okupantidest vaba. Läks aega, enne kui mõisteti, et tagasiteed ei ole ja elu tuleb uues kohas üles ehitada. Õpiti selgeks keel ja amet, hangiti elukoht, koolitati lapsed. Vabasse maailma jõudis ka Puises oma viimase istungi pidanud Otto Tiefi valitsuse üks liige – riigisekretär Helmut Maandi, tänu kellele jäi pagulaseestlastele hoida ka Eesti riigi järjepidevus.

Toonast suurpõgenemist on Eesti taasiseseisvumisest alates sügiseti ikka meenutatud, kuid sel aastal on see meie jaoks omandanud uue mõõtme. Taas näeme inimesi, keda sõda on lahkuma sundinud. Ehk annab Eesti paguluse loo tundmine meile võimaluse paremini mõista ka neid inimesi, kes Venemaa kallaletungi tõttu Ukrainale Eestisse on jõudnud.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments