Nädalavahetus toob Haapsallu uue festivali nimega Vintage Weekend. Programmi järgi oleks nagu nostalgiapäevad, aga ei ole ka.
„Oleme selle ürituse enda jaoks väga täpselt läbi mõelnud,“ ütles korraldaja Roman Sultangirejev ja urgitses T-särgi alt lagedale rahumärgi, mille ta Augustibluusi ajal võõralt heatahtlikult naisterahvalt kingiks on saanud. „Meie eesmärk on rahu ja kõik. Me ei taha kellegagi kakelda,“ ütles ta.
Sultangirejevi elukaaslase ja Vinitage Weekendi kaaskorraldaja Eve Merimaa rahumärk on pärit Luige vanavaralaadalt. Ka festivali kavaleht ütleb, et sel aastal on keelatud Natsi-Saksamaa, Nõukogude Liidu või agressiooniakti toime paneva riigi sümboolika, nagu ka sõduri- ja miilitsaautod, militaarne ja korrakaitsjate vormiriietus, lipud, vimplid, märgid, medalid ja muu seesugune kraam.
et kui me ei leppinud vene keelega, siis miks peab leppima emakeelt risustava inglise keelega?! Mis on vahe magazinil või shopil või et laulude asemel on nüüd singlid jne jne!
Inglise keel on ülemaailmne keel, sellega ja dollariga saab igas džunglis ka hakkama. Proovi sa vene keele ja rublaga kuskil peale Moskva hakkama saada. Eesti keelest pole mõtet üldse rääkida, pole oma rahagi enam.
et kohalikuks keeleks võiks ikka eesti keel jääda nii meedias, nimedes, lauldes kui ka omavahelises suhtluses! Laias maailmas muidugi oleks rumal lootus eesti keelega hakkama saada ja keelte oskus tuleb seal ainult kasuks!
Tegelikult me kõik räägime kodus Eesti keelt, igasuguste ürituste korraldamine maksab kole palju eurusid, eestlasi jääb väheks, et kasumisse jõuda, nii et sellepärast ongi väljamaa keeles pool teksti, äkki mõni turist võtab ka vedu. Äri värk. Meil eestlastel on jaanipäev täitsa Eesti keeles, las üks pidu olla pooleldi muus keeles ka, mis vahet sel on lõppkokkuvõttes? Norida saab iga asja kallal alati, aga kas on mõtet?
Nimi oleks võinud olla suur suvelõpu karneval, nagu ametlikult öeldaks SSK
Eestlusega on see kurb lugu ,et olgu mis võim tahes ikka sitsib selle kandades….
Pole ju vabaduses saanud elada. Kohe tuli ilmasõda peale ja oligi jälle kõik kadunud.
Väga tore,et see üritus toimub -mõttetu keelamisega maailma küll ei paranda. Ja ajalugu ei muuda ega sõda ei lõpeta. Olen igal aastal käinud,lähen nüüd ka. Ja nagu iga asjaga- kui ei meeldi,ära mine !
No asi oli ju heldimuses vene okupatsiooniaja järele. Selles oli see keelamise point. Muidugi võib lõbutseda, aga igal sümbolil on siiski oma tähendus ja paljude jaoks mõni teatud sümbol vägagi kurva sündmuse meeldetuletajaks. Miks peaks punalippudega linnatänaval vehkima, eriti veel tänasel päeval?
Ei tea kas oktoobrilapse märki tohib kanda?Nostalgiapäevadelt ostetud.
Kui see sulle niiväga meeldib võibolla salaja äkki ikka võid palitu all kanda. Keegi ei tea mis meelsus sinul siis on. Lõbutsed koos teistega, aga salamisi tead, et vohh mina olen ikkagi see.
Kus on keeleinspektsiooni silmad???
jälle ingisekeelse nimetusega päev, nagu 1 eesti koolis oli silt kolli lõuna inglise keelega. Eks seal oli 1 neeger õpilane ka, võibolla ema auks, aga haapsalu nostalgia päevad asendatud inglise keelega…… Niipalju siis eesti keelest ja meeles.
See pole ühestki otsast mõeldud eesti keele üritusena. Meelsusena ka mitte ja pole selle nimel häda midagi.
Nostalgia ehk minevikuigatsus on tunne (emotsioon), mis väljendub mineviku positiivses (üle)hindamises (vastukaaluks mingeile vajakajäämistele oleviku maailmas).
Mõiste võttis kasutusele Šveitsi arst Johannes Hofer 1688 koduigatsuse meditsiinilise diagnoosina sõduritel ning kodukantonist eemal õppivatel üliõpilastel.
Ürituse mõte on kadunud.
lihtsameelseid, peaasi, et saaks rahvamassi kokku ajada, olgu põhjus , mis tahes
Meelelahutus võib ju ikka olla vahelduseks argipäevale, mis küll selle vastu saab olla.
Rüga sina lõputult tööd teha, pärast konuta üksi kodus, õgi ja keera magama, kesse keelab.
ja tantsi kammaijaad ja laula tsastuskasi ja soe hakkab su südamel nagu su isal/ vanaisal siia tulles 40-dal
Asi on eetikas ja see suurel osal sellest põlvkonnast on puudulik. Mis teha-kasvatuse küsimus.