Karl August Hermanni on kutsutud eesti keeleuuenduse vanaisaks. Tegeles ta ju 19. sajandi lõpus muuhulgas sõnavara rikastamisega.
Näiteks otsis Hermann pikka aega sobivat vastet kunstile. Hermann suisa „tungis kunstile kallale“ põhjusel, et tegemist on saksa laenuga, mistõttu oli see Hermanni meelest ebasobiv. Hermann pakkus välja võidus, mis on loodud teaduse eeskujul, sest „on ju sõnal teadus lõpuks –us, peab seda ka sõnal võidus olema, mis pühalikum ja tõsisem on“. Hermann kasutas näiteks võiduse ajalugu (kunstiajalugu), võidusekool (kunstikool), võidlema (kunstiga tegelema), võidlane (kunstnik), helivõidus (muusikakunst).
Maalimine oli Hermannile samuti vastuvõetamatu, selle asemel soovitas ta vaavamine, vaav (maal), vaavavõidus (maalikunst).
Ja sõna pilt tahtis Hermann asendada sõnaga kuje, näiteks näokuje (portree). Kuje aluseks on tõenäoliselt kuju.
Kuigi Hermanni sõnaloome on märkimisväärne ja teda võib tõepoolest nimetada eesti keeleuuenduse vanaisaks, siis tema kunstialased sõnad toetust ei kogunud. Tänapäeval oleks üpris kummaline näiteks öelda, et võidlane vaavas näokuje.
