Osmussaarlased on juba teist korda jäänud sõja jalgu. Seekord ei aeta neid küll saarelt minema, kuid teise maailmasõja eel saarelt küüditatute järeltulijail on mõru tunne, sest Ukrainas käiva sõja tõttu nende kodusaarele kavandatavatest siderajatistest suure tõenäosusega ei loobuta. Riigikaitseline objekt seab aga kindlasti piiranguid tervele saarele.
Kui Nõukogude Liit Eestile baaside lepingu peale surus, küüditati osmussaarlased Vormsile ning Osmussaarest sai Soome lahe luku üks pool. Kui Nõukogude Liit sai talvesõja tulemusel Soomelt Hanko poolsaare 30 aastaks enda valdusesse, oli Soome lahe suudmel ka luku teine pool olemas.
1990. aastateni väldanud Nõukogude piirivalve tegevus Osmussaarel jättis oma kurvad jäljed, nii et kui osmussaarlased said jälle oma kodusaart külastada, oli see võssa kasvanud, lagastatud ja täis varemeid. Praeguseks on saar taas kujunemas Läänemaa pärliks, kuid juba on Osmussaare elanike järglased Eesti kaitseväe plaanide tõttu muremõtteis, sest pole teada, kuidas sidesüsteemid saare tulevast elu mõjutama hakkavad.
Kui Venemaa 2014 Krimmi okupeeris, hakkasid häirekellad helisema. Iseasi, kui palju neist toona kuulda võeti, kuid näiteks Rootsi alustas taas reservõppusi ja mehitas mullu Gotlandi (Ojamaa) taas sõjaväelastega. Kes kontrollib Gotlandit, sellel on tugev mõju Läänemerel.
3000 ruutkilomeetri suurune ja 60 000 elanikuga Gotland on viieruutkilomeetrisest ja vaid nelja elanikuga Osmussaarest määratult suurem ning ka sõjaliselt on Gotlandil märksa olulisem roll kui Läänemaa edelanurgas asuval Osmussaarel. Osmussaare militaarne tähtsus on võrreldes teise maailmasõja eelse ja Nõukogude okupatsiooni ajaga väiksem, kuid olematuks seda pidada ei saa. Sõda Ukrainas mõjutab meid kõiki – ka Osmussaare elanike järglasi. „Siin ei annagi vastu vaielda. Nagu nad ütlesid, et Osmussaar oli, on ja jääb militaarseks paigaks,” ütles saarevaht Rita Koppel.
natuke imal ei ole , – põhjamaa veneetsia , läänemaa pärl jne.- seasaar siis puha kullaauk, hobulaiust ei tasu rääkidagi