Läänemaa omavalitsustesse on sõjas olevast Ukrainast saabunud poolsada inimest, enamik neist sugulaste-tuttavate juurde.
Läänemaa omavalitsused on asunud usinalt Ukrainast saabuvatele põgenikele eluks vajalikku abi pakkuma ning kindlaks tegema nende edaspidiseid vajadusi ja huvisid.
Haapsalu linna oli esmaspäevaks jõudnud 20–30 inimest, täiskasvanuid ja lapsi enam-vähem pooleks. Enamasti ongi saabujad lastega naised, sest võitlusvõimelisi mehi riigist välja ei lasta. Ukrainast saavad lahkuda mehed, kes on haiged või üle 63 eluaasta. „Meil on info nende kohta, kes on linnavalitsuseni jõudnud, aga infot uutest saabujatest tuleb pidevalt juurde,“ ütles Haapsalu aselinnapea Kaja Rootare.
Nüüd ma mõistan, miks mul ei õnnestu Läänemaal töökohta leida ametliku töötuna. Peab vist eestist lahkuma tööle saamiseks.
Tööpakkumisi kuipalju. Igapäev lisandub uusi ja uusi. Kasvõi siin lääne elu töö pakkumistes. Feissis kuipalju tööpakkumisi. Tuleb ainult silmad- kõrvad lahti hoida.
peaks libediku kontori asemel tegelema väljaõppinud kaitseliit ja naiskodukaitse, kes teab millal meil omal neid kogemusi ja oskusi vaja läheb ning praktiline harjutamine teeb meistriks, praegu tundub see rohkem hotel check-in
Tahaks aidata! Eriti just neid, kes mingil põhjusel satuvad Läänemaale. Aga kuidas? Pikk artikkel aga vastavat vihjet ei ole?!
Uue orjatööjõu saabumine teeb iga ettevõtja südame soojaks. Hea seegi et jõudsime oma rahva nennem soome küüditada.
kui need soomes õiged eestlased on, siis tulgu eestisse tagasi. keegi pole neid sinna küüditanud, ise töllerdavad seal vabatahtlikult
no ukrainlased tulevas meile siia külla sama vabatahtlikult :)))
Et lasteaedadesse ja koolidesse lapsi tulemas???
Jah, Eesti 200 ja Kristiina Kallase ”pikk plaan” hakkabki teostuma – eesti koolid segakoolideks ja keele-mured on murtud!
räägiti 100 000 tegelasest. Ma saan aru, et aidata vaja, aga meil niigi see demograafiline olukord on nagu on, et suvel pealinnas käies eesti keelt ei kuule. Oma telekanal juba vabalevis olemas, et kusagilt maalt tuleb kriitiline piir, kus oma kogukonnad piisavalt suured, ning eesti keelt ei pea keegi enam vajalikuks. Aidata tuleb, aga mitte oma rahvuse hinnaga.