Tuginedes vanasõnale „Ütle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina“, võib väita, et ütle, mida sa loed ja ma ütlen, milline inimene sa oled.
Vaataks õige vast alanud raamatukogude aastal, milline on Eesti rahvaraamatukogude lugeja, lähtudes mullusest laenutuste edetabelist. Võimalikult tõese ja üldistust võimaldava tulemuse saamiseks liideti rahvaraamatukogudes kasutatavatest programmidest saadud statistika ja koostati enim loetud ilukirjanduslike teoste ning autorite esikakskümmend.
Ilukirjanduse laenutuste edetabeli põhjal võib öelda, et lugeja on naisterahvas, kes huvitub peamiselt uudiskirjandusest ja eelistab eesti autorite loomingut. Mis toetab selliseid järeldusi?
Esmalt temaatika. Mitmetes edetabelisse pääsenud raamatutes kirjeldatakse igapäevaelu ja (argiseid) inimsuhteid. Selliseid nimetati aastakümneid tagasi ka olmeromaanideks. Erik Tohvri „Ringmängulaulud“ (14.), Leelo Kassikäpa „Kui vanad naised armuvad“ (18.) ja Helju Petsi „Ööliblikatants“ (19.) võimaldavad äratundmist ja pakuvad kaasaelamist tunnetele ja teemadele, mis puudutavad paljusid (nais)inimesi. Nicola May „Väikese nurgapoe“ sarja kolm raamatut on kohad sisse võtnud teisel, neljandal ja kuuendal positsioonil. May raamatud esindavad hästi töötavat formaati – suurlinna närvilises mäsus elav peategelane satub juhuse tahtel kolima paradiisliku loodusega ümbritsetud väikelinna või veinimõisa või kuhu iganes täiesti teistsugusesse, aeglase ajakuluga keskkonda. Antud juhul siirdub noor naine Londonist Devonisse. See on uus algus, lummav keskkond, kohanemine, uued tuttavad, sõlmuvad suhted, sealjuures romantilised, ja „kuu aja pärast on Juhani ja Miina õnnelikud pulmad“ nagu ülemöödunud sajandi õnneliku lõpuga rahvaraamatutes.
