Juulikuus ning augusti esimesel poolel on igati sobiv aeg külvata ette külmakindlaid püsi- ja kaheaastasi lilli. Kui peenras on vaja täita suuri tühje laike, siis on isekülvamine parim viis nende täitmiseks. Seda nii rahaliselt kui ka kujunduslikus mõttes, sest sama taime suuremad rühmad mõjuvad peenras alati paremini ja professionaalsemalt kui üksikud erinevad taimed kõrvuti. Aiadisainerid kiidaksid.
Mina kaldun kahjuks olema just see erinevaid üksikuid tutikesi kombineeriv aiapidaja, sest huvi ja ahnus ei püsi kotis. Muidugi tean, et hea see ei ole, ja parimaid peenraid niimoodi ei saa, aga no mis endaga ikka pihta hakata. Olen sellist rühmades istutamist küll aeg-ajalt harrastanud, just uute peenarde puhul, kuhu muidu jääks liiga palju tühja maad. Aga uute ja huvitavate üksiktaimede lisandumisel kahanevad mu kenad rühmad aja jooksul paratamatult järjest väiksemaks, sest kuidagi on vaja ju uutele taimedele ruumi teha.
Püsililli ja kaheaastaseid olen külvanud ette nii varakevadel tuppa potti kui ka suvel otse peenrasse (või siis samuti potti). Kevadise tuppakülvi juures on alati probleem, et neid totsikuid kuhjub aknalaudadele nagunii liiga palju, pealegi on siis tegemist nende pikeerimise ja eraldi väljaistutamisega. Mugavam ja lihtsam on külvata siiski suvel otse peenrasse või aiamaale katselapile. Siis saab üleliigsed taimetited kõrvalt lihtsalt välja rohida, ja kui oleme külvanud otse ettenähtud kasvukohta, siis pole seemikuid vaja isegi ümber istutada.
Kurekellad, härjasilmad, erinevad kellukad ja nelgid, kukekannused, monardad ja paljud teised püsikud idanevad suvistel temperatuuridel kiiresti ja kenasti, eriti värskest (samal suvel korjatud) seemnest, ja kasvavad sügiseks juba tublideks noortaimedeks, kes normaalse talve ilma probleemideta üle elavad.
