Evald Okase muuseumi kaks uut näitust mõjuvad nagu öö ja päev, ürgmets ja metropol, New York ja Peraküla.
Ühesõnaga – vastanditena.
Kurioosumina on need maailmad teineteisest vaid mõneteistkümne trepiastme kaugusel. Teisi nii kontrastsetena mõjuvaid näitusi ei tulegi meelde – üks selline klassikaline, kuigi krutskitega, looduspildid (kui ühe väärika väljapaneku kohta nii tohib ütleda), teine pöörane karneval nimetu suurlinna labürintjas ihus, kus kedagi ei saa usaldada, kõik peeglid on kõverpeeglid ja tänavad-ööklubid kujumuutjaid-libasid täis.
Aga nüüd asja juurde.
Kes meist ei teaks papa Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” Günther Reindorffi, kelle ülipeeni rikkalikke illustratsioone võis lõpmata kaua uurida. Reindorffi pilved ja valgusvihud ilmusid pärast seda suvetaevasse, ilmuvad siiamaani, sest on silmapõhja graveeritud. Ja muidugi Põhja konn!
Näitus „Joonistatud Põhjamaa. Reindorffist ja Ulasest kaasajani” Haapsalus Okase muuseumi esimese korruse galeriis pakub harukordset võimalust Reindorffi originaalis ja veidi teise külje pealt näha. Vana talumaja ja sügispõllulilled oma lihtsuses ja isegi lakoonilisuses on sootuks midagi muud, kui ennemuistsete juttude müütiline Reindorff, aga Reindorff igatahes – õrn, filigraanne ja peen.
Reindorffi kõrval saab imetleda 1960ndate läbimurdepõlvkonda kuulunud ja sotsrealismile otsustavalt selja pööranud Peeter Ulase püüdu hõlmata looduse stiihiat ja küsida koos kunstnikuga, kui palju kordi võib maalida ühte mändi. Lõpmata palju, nagu ühte mägegi või mistahes ühte. Kunagi ei hakka igav, kui seda õigesti teha. Reindorffi peenusele vastanduvaid sürreaalseid väändunud tüvesid võibki uurima jääda.
