Aidi Valliku aiandusblogi: väikesed päikesed ja roosamanna

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Väike valge lumikelluke ei saa sugugi kaua uhkes üksinduses õilmitseda. Üsna kohe trügivad tema kõrvale lavale toredad kullerkupusarnaste erekollaste õitega lumekupud. Ka see lilleke on võimeline õitsema peaaegu keset lumehange. Olen kuulnud jutte, et mõni aasta õitsevatki ta hange all ära ja lume sulades tervitavad meid ainult rohelised lehed. Ma ei tea küll, kas seda juttu tõe pähe võtta või mitte. Minu kogemus lumekuppudega on arvatavasti liiga napp, et selle põhjal otsustada.

Ka lumekupp, õige nimega talvine lumekupp ehk Eranthis hyemalis, on pärit soojast Lõuna-Euroopast ja meie laiuskraadidel elab vaid aedades. Nii nagu lumikellukesele, meeldivad temalegi kasvukohad hõredate lehtpuude varjus: siis on kevadel neil õitsemiseks päikest piisavalt ja samas kena jahe vari suviseks puhkeperioodiks, mil lehed kaovad. Samuti meeldib neile, et suuremate lehtpuude all ei lähe suviste sadude ajal pinnas liiga märjaks. Lumekupp armastabki kuivemat mulda kui lumikelluke, eriti suvise puhkeperioodi ajal, ja sellepärast võiks tema kasvatamine hästi õnnestuda kas või kiviktaimlas, kui talle mugulate alla natuke rammu panna.

Talvisel lumekupul ei ole väga palju sorte. Eestis liigub siin-seal peale tavalise lihtõielise kupukese ka tema täidisõieline sort „Flore Pleno” ning hübriidne „Guinea Gold”, mis on lihtõieline, aga liigist suurema õiega. Samuti on olemas talvise lumekupu kreemjate õitega sort „Schwefelglanz” ning peaaegu oranž „Orange Glow”. Küllap võib kollektsionääride aedadest veel üht ja teist leida.

Kel on võimalus lumekupp omale aeda tuua mõne lahke sõbra aiast, tehku seda kindlasti kevadel, kui taimel on veel lehestik peal, ja võtku taim välja veidi sügavamalt ning koos mullaga. Nimelt on talvise lumekupu mugulad väga pisikesed ja tumedad ning neid hiljem mullast üles leida on kohutavalt keeruline. Parem võtta kohe väikese kamakaga, kui sõber on nõus. Siis on kindel, et mullakamaka sisse ikka mõni mugulake jäi.

Lumekupuga samal ajal ja samamoodi erekollaselt, kuid juba suurema õiega särab väga varane Amuuri adoonis (Adonis amurensis). Ka tema on võimeline hangest juba õitsvana tõusma. Paraku on seda suurepärast kevadlille raske paljundada (jagamise suhtes on ta väga tundlik ning seemnekülvist õitsva taimeni kulub 3–4 aastat), arvatavasti see ongi põhjus, miks ta Eestis nii vähe levinud on. Kasvunõuete poolest on ta ometi üsna lihtne pidada (parasniiske ja viljakas tavaline aiamuld, kuigi eelistab suvel kuivemat nagu lumekuppki), samuti on ta meil täiesti külmakindel ja tahab kasvada samal kohal puutumatuna aastaid ja aastakümneid.

Kes kusagil taimelaadal adooniseid müügil märkab, pööraku aga kindlasti tähelepanu selle liigile, sest peale varaõitseva Amuuri adoonise, kellest rääkisin, on olemas ka kevadadoonis ja Siberi adoonis, kes õitsevad hoopis hiljem, juba siis, kui suur kevad käes. Oma aeda toomist väärivad nad muidugi kõik, ja neid liigub müügil nii harva, et kui keegi pakub, tuleb ära krabada.

Veel üks imetore ja peaaegu eksootiline supervarane õitseja on ümaralehine alpikann (Cyclamen coum). Sellest on olemas ka hulk erivärviliste õitega sorte valgetest kuni tumepunasteni, ja on suurepärane vaatepilt, kui selline väike õuealpikannide kollektsioon kohe pärast lume sulamist õitseb nagu roosa vahu pilveke. Ümaralehised alpikannid on kasvult hulga madalamad ja igerikumad kui nende edevad sugulased Vahemere alpikannid, keda võib talviti leida küll igast lillepoest, aga kes meie kliimas on nõus kasvama vaid tubastes tingimustes.

Ümaralehine alpikann on madalam ja väiksemate õitega, kuid hulga vintskem tegelane, kes suudab meil sageli (oleneb ka sordist) talvituda avamaal. Siiski tasuks talle leida võimalikult soe kasvukoht, sest õrnuke ja kapriisne ta siiski on. Istutasin oma aeda eelmisel kevadel neli sorti, igaks juhuks erinevatesse kohtadesse, et riske maandada. Praegu näitab end neist neljast ainult kaks. Mõlemad on istutatud varjualale ning suurte puude juurtele. Suviti muutub pinnas seal tuhkkuivaks. Just selline kasvukoht pidigi kirjanduse järgi ümaralehisele meeldima, pluss pigem leeliselisepoolne muld (aga seda probleemi on väga lihtne lahendada vahetevahel natukese tuha puistamisega).

Täispäikselisse kiviktaimlasse istutatud alpikannist ei ole aga mingit märki. Samuti ei näita end tavalise lillepeenra serva istutatud taimeke. Mõtlen, kas nad pole mitte hukka saanud, aga näpuga ka veel sorkima minna ei julge. Anname aega.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments