Aasta tagasi 12. märtsil hakkas koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtima eriolukord; see oli esimene kord taasiseseisvunud Eestis, mil valitsus eriolukorra kehtestas. Kindlasti mäletab suur osa inimesi tunnet, mis tookord valdas, kui koolilapsed saadeti paaripäevase etteteatamisega koduõppele; kaubanduskeskused, söögikohad ja lõbustusasutused sulgesid uksed, sadamates kontrollisid saartele ja sealt ära sõitjaid politseinikud ja kaitseliitlased ning ilma mõjuva põhjuseta kedagi üle ei lastud. Niisamuti kontrolliti riigipiiri ületajaid.
Nüüd oleme taas eriolukorra kehtestamise lähedale jõudnud. Koroonaviirusega nakatanute arv sööstab püstloodis ülespoole, haiglad täituvad raskes seisus patsientidega ning valitsus kehtestab järjest uusi ja rangemaid piiranguid.
Peaminister Kaja Kallas ütles eile, et Eestis levib COVID-19 viiruse agresiivne nn Briti tüvi ulatuslikumalt, kui siiani arvatud, mis peaministri sõnul tähendab, et riik tuleb lukku panna. Teadusnõukoja liige Andres Merits oli veel karmim ja ütles, et riik tuleks lukku panna ka Briti tüveta, kuna viiruse levik on väga kõrge.
Viimastel nädalatel on üha innukamalt süüdistatud viiruse levimises nii endist kui ka praegust valitsust, kes on teinud valesid otsuseid, rahvas aga olevat patust puhas. Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane on öelnud, et kuni arvestatav hulk inimesi elab põhimõtte järgi, et nemad oma käitumist ei muuda, tuleb arvestada suurte probleemidega.
Selle üle, kas ranged piirangud aitavad nakatumist vähendada või mitte, võib vaidlema jäädagi. Naaberriigis Soomes on nakatumine viimase paari nädala jooksul meie omast kordi väiksem, nagu ka Šotimaal. Mõlemas riigis on piirangud olnud tunduvalt karmimad kui Eestis. Nii et ilmselt tuleb meilgi vaim valmis panna ja valmistuda veel üheks kodukeskseks kevadeks.
Jõudu meile.
Ilmselt pärast sellist aastat paljudel varsti pole enam kodu.
Küll päikesetôusuvalitsus selle eest juba hoolt kannab…