9

Henri Bekmann pakib majad merekonteineritesse

Greencube´ i majatehase omaniku Henri Bekmanni sõnul kulub katuse ehitamise peale nädal. HIljem tõstetakse see majale peale nagu müts. Urmas Lauri
Lihula majatehase omaniku Henri Bekmanni sõnul kulub katuse ehitamise peale nädal. Hiljem tõstetakse see majale peale nagu müts. Urmas Lauri

Seitse aastat tagasi joonistas Lihula majatehase omanik Henri Bekmann paberile kuubiku.

Joonistas valmis ja viis arhitektile, kes tegi joonised. Tulemus ei sarnanenud vähimalgi määral Bekmanni vaimusilmas olevaga. Bekmann läks ehituspoodi, ostis sae ja kõik muu vajaliku, klopsis näidise kokku, pani arhitekti laua peale ja ütles: „Selline peab see olema!”

„Vaadates seda… Ma eeldan, et sul on tahtja olemas,” öelnud arhitekt ohates. Tahtja oli Bekmann ise – maja suurusega 20 m², ehitusluba ei ole vaja. Tee valmis ja koli sisse.

Aastaks 2021 on Lihula majatehas Greencub seda kuubikut tootnud mitukümmend, aga mitte ainult. Tehase kataloogis on 40 eri sorti maja – kõige pisem kuus, kõige suurem 150 m². Seitsme aastaga on Greencube ehitanud üle 150 maja, tehase käive on kasvanud 24 000 euro pealt 900 000le.

24 000 ütleb Bekmann hetkegi mõtlemata, 900 000 peal jääb kõhklema. Võis olla rohkem ka.

Iga uue pisimaja joonistab Bekmann endiselt ise paberile ja viib arhitekti kätte. Kes enam ei ohka, sest majad lähevad müügiks kui soojad saiad.

Lasnamäelt Lihulasse

Tallinnas sündinud ja kasvanud Bekmannist on saanud täiskohaga maakas, kes ei vahetaks Lihulat ühegi teise paiga vastu. Kuigi asjaolud, kuidas ta Lõuna-Läänemaale sattus, ei olnud kaugeltki meeldivad.

„Ma olen Lasnamäelt pärit. Lasnamäe kasvandik. Müüdid Lasnamäest ei ole sündinud tühja koha pealt,” ütleb ta. Üksikasjadesse süüvimata oli see lugu nii, et ema ja isa saatsid Bekmanni nädalalõppudeks ja koolivaheaegadeks vanavanaema juurde ümber kasvama. Et poiss oleks halbadest sõpradeks eemal ega teeks rumalusi. Vanavanaema elas Lõuna-Läänemaal Mõisakülas.

Selleks ajaks, kui teda enam Mõisakülla ei saadetud, oli Bekmann maaellu ja -inimestesse lootusetult kiindunud. „Maainimeste siirus ja lihtsus on just see, mis ma isegi olen,” ütleb ta. „Ma olen täiskohaga maakas. Elan Lihulas. Olen väga rahul ja soovitan kõigile.”

Pisimajadeni läks siiski veel aega. Esialgu levis ümbruskonnas kumu Bekmanni hiigla pikkadest võileibadest. „Jaa-jaa,” ütleb Bekmann. „See on pikk lugu, aga teeme lühidalt.”

Ettevõtluspisikuga nakatus ta 12 aastaselt, kui müüs õllesummeril juustupulki ja sai aru – kui müüa ettenähtust kallimalt, jääb üht-teist ka endale. „Kas tuli pahandus ka?” uurin. „Ei tulnud,” ütleb Bekmann. „Jäin sündsuse piiresse.”

19aastaselt pani Bekmann, kiituskiri taskus, Lasnamäe üldgümnaasiumi ukse selja tagant kinni. Tuli otsustada, mis eluga pihta hakata. Mõtte astuda kunstiakadeemiasse ja koolituda arhitektiks, laitis kunstiõpetaja maha. „Aga nagu näha, olen ma arhitektuuri juures tagasi,” muigab Bekmann.

Samal suvel sõbra pulmas ütles Bekmanni kõrval istunud Kristjan Kelder, Tallinki peakokk, et näe, sõnum tuli, sain 19 000 krooni palka. Kahe nädala eest 19 000 krooni?! See tundus uskumatu rikkus. Mõeldud-tehtud! Oli selge, mida Henri-poiss õppima läheb.

Selge siht silme ees, astus Bekmann kokakooli. „Mõtlesin, et saan kokaks, vanemkokaks, peakokaks ja avan restorani,” ütleb ta. Sai ka, kui restoran maha arvata. Peotoitlustusettevõtte ta aga asutas, ise 23aastane. Tollesse aega jäidki Kõmsil kuulsust kogunud pikad võileivad.

Paraku tuli üsna ruttu välja, et selle tööga kahe nädala eest 19 000 krooni ei ole võimalik teenida, kui  sa just laeval kolme vahetust jutti ei tee.

26aastasest Bekmannist sai Rakvere lihakombinaadi piirkonna-, seejärel Tallegg Horeca turundusjuht,  oma toiduäri peale selle. Näinud juhuslikult puitmajade tootja Akso-Hausi üht omanikku ja tema udupeent Mercedest, lõi pirn taas põlema – tuleb hakata maju tegema! „Mõeldud-tehtud,” ütleb Bekmann. Sõbrad vaatasid teda nagu napakat – et mida sa, sõbrake, teed, sa oled ju kokk ja müügijuht. „Aga mina mõtlesin, et saan majadega rikkaks,” ütleb Bekmann.

Kolm meest, üks maja

Kõmsi traaditööstur Mardo Leimaa rentis Bekmannile 400 ruutmeetrit tühja angaari ja Greencube – esialgu kolm meest, kes ehitasid ühte maja – hakkas tööle. 2014 sai maja valmis. „Maksin palgad, elektri. Konto oli enam-vähem tühi,” ütleb Bekmann. Siis lõi abikaasa Pille raamatupidajana kulud ja tulud kokku ning teatas, et tööjõumaksud tuleb ka ära maksta. Pärast seda oli konto täiesti tühi, elati Pille palgast.

Aastaks 2021 on Bekmann aru saanud, et loodetud rikkust ei tule ka majatehasest. See pole enam ka  nii tähtis. „Muidugi peab ettevõte olema kasumlik, aga see ei pea olema miljardiäri,” ütleb Bekmann. Rahaga – kuigi Bekmann on rikkuse poole püüelnud – väidab ta endal olevat kummalise suhte. „Tegelikult olen ma raha kulutamise vanelane. Täiskooner kuubis,” ütleb Bekmann. „Mulle ei meeldi raisata. Mulle ei meeldi minna poodi ja kulutada.” Elab ta nõukogudeaegse paneelmaja neljatoalises korteris ja Mercedesest ei unista. „Peenutsemine ei ole minu rida,” ütleb ta.

Kunagi aga rabeles Bekmann aasta otsa seitse päeva nädalas 16 tundi päevas – Tallegg Horeca turundusjuhina, toitlustas, joonistas oma esimese kuubiku ja käivitas majatehase. Ühel hetkel niitis väsimus mehe maha. „Lõpetasin toitlustamise ära, ütlesin kõik tööd üles,” meenutab Bekmann. „Sain ühel hetkel aru, et tegutseda tuleb fokusseeritult. Mitut asja korraga ei saa.”

Süüa teeb ta aga kirega siiamaani. „Teen jah,” muheleb ta. „Näe, teilegi tegin!” Ja tõepoolest. Lihulas Keki mäel asuva tehase õuel on grill, kus Bekmann on liha küpsetanud. Ajakirjanike söötmine pole mingi erandlik juhtum – sageli grillib omanik liha lõunaks ka oma töölistele.

Oma majade kohta ütleb Bekmann, et need on nagu rätsepaülikonnad – päris kahte ühesugust ei ole. Igal majal on nimi – omaniku või omaniku naise järgi. Kataloogis on 40 mudelit, mida on võimalik tellija maitse järgi timmida. On neid, kes on ostnud mitu, üks koguni neli maja. „Võiks arvata, et nii kalli kauba puhul nagu maja ei saa tekkida püsikliente. Aga näe saab. Kõike saab,” ütleb Bekmann.

Koroonaaeg on pisimajade müüki pigem suurendanud. „Nii palju tööd ei ole meil kunagi olnud,” ütleb Bekmann. Korraga on töös seitse maja ja järjekord ulatub jaanipäevani.

35aastane vana kooli ärimees Bekmann ei väsi aga imestamast, kuidas uus aeg sisse murrab. Tulnud üks kuulus laulja ja pakkunud: tehtagu talle nii ja nii palju allahindlust, tema võib selle eest Bekmanni majadele oma Instagramis reklaami teha. Bekmann küsis naljaviluks, palju laulja lehel fänne on. Selgus, et tükk maad vähem kui tehase Facebooki lehel, kus on üle 30 000 jälgija. Allahindlust laulja ei saanud.

„Selline uue aja pakkumine, mida mina väikese dinosaurusena ei oleks osanud oodata,” naerab Bekmann.

Igapäevatööst tehases kavatseb Bekmann vähehaaval tagasi tõmbuda, aga mitte selleks, et jalad kodus seinale visata. Bekmanni silme ees terendavad uued sihid – hakata tootma soojustatud pisimaju, pakendada merekonteineritesse ja müüa kokkupandavate hoonetena üle terve maailma.

Lühem siht on aastaga 20 kilo alla võtta. Veebruari keskpaigaks oli kümme kilo maas ja poolaasta norm täis. „See on ehe näide fokusseerimisest,” ütleb Bekmann. „Kui ma midagi pähe võtan, siis ma selle ka ära teen!”

 

Henri Bekmann

  • Sündinud 1985 Tallinnas.
  • Lõpetanud Lasnamäe üldgümnaasiumi ja Tallinna teeninduskooli kokana.
  • Seitse aastat tagasi asutas Kõmsil majatehase Greencube, mille kolis Lihulasse.
  • 13 töölist, tipphooajal üle 20.
  • Seitsme aastaga on ehitanud ja müünud üle 150 pisimaja suuruses 20-60 m², kõige pisem kuus m².
  • Abielus, kolm tütart.
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Teadja
Teadja

Välisturul läbilöömiseks vaadake esmalt hinna-kvaliteedi suhe üle ja klientidega suhtlemist on samuti soovitav parandada. Edu!

unn
unn

teenetemärk kuluks ära

Jaan
Jaan

Tubli.

Lutikas
Lutikas

See ei ole normaalne elu alla 20m2-ses kuudis. Kuskil põllul kartulipeenra juures sobib küll jalgu puhkamas käia. Aga tavaliselt klopsib juba iga tont omale ise sellises suuruses kuudi valmis.

Arvos
Arvos

Vaat kus pauk!

Onu Uuno
Onu Uuno

Kas tõesti pole muust kirjutada kui sellest tegelasest iga kahe kuu tagant?

Regi
Regi

Kellest Teie lugeda sooviksite? Andke ajakirjanikele ideid.

Läänerandlane
Läänerandlane

Lihula uuest tervisekeskusest, millal tööle hakkab?

vaba müürsepp
vaba müürsepp

Noo, mees hakkab ju võimude väljapressimisele vastu.

wpDiscuz