Ühes asjas ma ei ole väga järjekindel. Asjaks on Aasia rahvaste keelekasutuse, iseäranis nimekirjutuse, puhtaksküürimine nõukogulikust venekeelsusest.
Probleem on võrreldamatult vanem kui nõukogude võim ise; vanem, aga ka mitmekihilisem, ja minu arvates ei saagi seda lahendada nii drakooniliselt, nagu seda tehti Stalini ajal enne teist maailmasõda, mil kas ladina või araabia tähestikult mindi üle vene (kuid mitte slaavi!) tähestikule. Võttes siinkohal uuesti kõne alla selle, mis toimub praegu kõrgõõzide maal Kesk-Aasia ja Kesk-Ida piiril, on mul muidugi meeles, et pikka aega kandis see maa nime Kirgiisia või administratiivselt Kirgiisi NSV, kuigi just see ongi venepärasus, igand nõukogude võimu aastakümneilt.
Paraku ei ole ka nimetused „kõrgõõz” ega „Kirgiisia” üleüldised. Näiteks on sõna „Kirgiisia” etümoloogiliselt ehk oma päritolult arusaadavam kui „kõrgõõz ”, sest esimene tuleneb sõnast „kirkkyz”, mis tähendab arvu 40. „Kõrgõõz” võib olla murdepärasus ja järelikult lokalism ehk paikkondlik, aga ta võib olla ka islamipärasus vastavalt sellele, millist araabia keele murret kõrgõõzide maal kohalike kohta tarvitati. Et nendes probleemides pisutki korda luua, on minu meelest kasulik sedastada mõned ilmsed ning soovitavalt ka vaieldamatud tõsiasjad.
Kõrgõõzide keel kuulub altai keelkonna turgi keelte hulka ja on järelikult üks indoeuroopa keeli, Euraasias kui transkontinendil seega nostraatiline (keel, millel on eriti sõnavaras rohkem sugulasi kui ühe keelkonna piires).Kuid ta pole sugugi ainuke keel, mida sealmail kõneldakse. Keeli on vähemasti 5: kõrgõõzi, ozbeki, vene, tungani, saksa. Arvatavasti on neid veelgi, nimelt päris-hiina, mongoli, türgi ja mõnevõrra ka inglise keel, kuna seda kasutatakse rahvusvahelises lennunduses. Et kõrgõõzide hulgas on levinud islam, peab kohalikel olema pisut aimu ka koraani-araabia keelest, sest kui nad lähevad palverännakule Mekasse Araabia poolsaarel, peavad nad saama osa Allahi teenimisest kohapeal.
Eraldi tuleks teha vahet argikeelte ja liturgiliste keelte vahel. Kõrgõõzias on islami kõrval esindatud veel budism, šamanism, vene õigeusk, mormoonlus, katoliiklus saksapärase kristliku demokraatia laadis, luterlus ja judaism. Üheks sillaks nii paljude keelte keskel on kindlasti vene nõukogude või koguni postkommunistlik vene keel oma paljude anglitsismidega, aga veelgi enam on seda vähemasti piirkonniti kõrgõõzi keel, millest eestlasel on mõistlik pidada meeles paari lingvistilist fakti. Nendeks on esmalt see, et kõrgõõzi sõnades asub rõhk alati viimasel silbil, ent võib sealt liikuda ettepoole sõltuvalt sõna asendist kõnevoolus. Teiseks märgib kõrgõõzi keeles pikka vokaali asjaomase hääliku väljakirjutamine kahe tähega nagu näiteks eesti sõnas „too”. Kolmandaks on kõrgõõzi keeles rikkalikult turkisme nendeltki rahvastelt, kes pole kõrgõõzide vahetud naabrid.
Maateaduslikus mõttes asub kõrgõõzide maa Pamiiri mäestikust tugevasti põhja pool ja ulatub läbi Fergana oru peaaegu kuni Balkashi (eesti keeles „vesine maagisoo”) järveni. Niiviisi jaguneb ta ligikaudu kaheks, lõunaks Tian Shanis (eesti keeles „Taevamägedes”ehk uiguuri keeles Tängitagis) ja põhjaks, kus asub ka kõrgõõzide pealinn Bishkek. Lõunapoolse Kõrgõõzimaa päralt on tohutu veeressurss, Bishkekis töötab Hiina kapitali abiga moderniseeritud soojuselektrijaam, mis kasutab kas transiitset maagaasi või kohalikku kivisütt. Seesama SEJ ongi endiselt üheks põhjuseks, miks tuli Kõrgõõzimaa linnades rahvas tänavaile: soojuselektrijaama ehitajaid ja juhte süüdistati väga suuremahulises kollektiivses korruptsioonis Hiina sihtotstarbelise kapitali ärastamisel. Teise põhjusena tuleb meil võtta teadmiseks, et hiinlaste rahavoog ei jõudnud oodatud ulatuses riigi lõunapoolsesse ossa, kus veeressurss mõjutab nii kõrgõõzide energeetikat kui ka Fergana oru põllumajandust, mida tuleb jagada ozbekkidega. Kui Valgevenes on peamine probleem senise presidendi Aljaksandr Lukašenka isik, siis kõrgõõzidel on selleks juured – kas pärined lõunast või põhjast. Kui lõunast, siis võid sa jääda Hiina kapitalimahutuste vahele, sest nende üks haru on suunatud kazahhide alale, teine aga transiidikoridorile läbi Pakistani Islamivabariigi Hiina merede äärest Araabia mereni. Ida tuleb läände ja me ei pane sellele väga pikaajalisele protsessile kätt ette.
Teisiti on lugu Euraasia geopoliitilise jagamisega suunal läänest itta. Ma pean silmas veriseid konflikte tohutu suurel maa-alal Põhja-Aafrikast kuni Kesk-Aasiani. Juba on olemas analüütikud, kes arvestavad võimalusega, et president Recep Tayyip Erdoğani juhitud Türgi vabariik kujuneb osmanite impeeriumi taastamise keskuseks veelgi ulatuslikumana, kui see oli ajalooliselt. Kahtlemata selles, et Türgil on väga tugev sõjalaevastik ja lennuvägi, arvan ikkagi, et Türgi vabariik on juba praegu relvakonfliktis liiga paljude riikide ning relvarühmitustega selleks, et jõuda rahuni võimalikult kiiresti. Suur-Turgimaa ei rahulda õieti kedagi, sest tal puudub ühemõtteline alus mistahes läbilõikes. Olgu selliseks läbilõikeks kaitsevõime koos vastutustundega relvade kasutamisel. Türgi vabariigis praeguse presidendi poolt rakendatavat sõjalist doktriini võib sõnastada ka järgmiselt: parem regulaarväed kui üksikud relvarühmitused, kusjuures esimeste peamine ülesanne on saavutada mitte vaherahu, vaid rühmituste likvideerimine (ehk relvade mahapanek).
Kellele need regulaarväed peaksid alluma ehk teisisõnu, kes oleks Suur-Turgimaa juriidiline juht? Sõltumatult konkreetsest riigikorrast on kõik islamiriigid enam või vähem selgepiirilise hierarhilise struktuuriga, ent kuna kaugeltki mitte kõik riigid ei ole islamistunud, siis peame suutma eristada, kus on tegemist tõepoolest islamiriigiga, kus aga on islam kõigest üks usund teiste hulgas ja me peame tunnistama vaid muhamedlaste mikroühiskonda. Just säärane on olukord Adzharias, mida eestlane tunneb kõige paremini kuurortlinna Batumi järgi. Adzharias elab umbes 400 000 inimest, kellest ligi kolmandik on sunniidid. Gruusia-poolne piirilinn on seal küla nimega Sarpi, mille vähem kui tuhandest asukast moodustavad enamiku lazid, kes elavad ka teispool piiri. Praegu sõjategevus puudub, kuid Suur-Turgimaa kujunemisel on väga küsitav, kuidas see võiks Batumi ja Kirde-Türgi vahel rahumeelselt toimuda. Täitsa selge, et Euroopa Liit ei taha oma koosseisus näha mitmel rindel sõda pidavat liikmesriiki, kelle käes on küll võim sulgeda Must meri, ent mis üksi ei lahenda Lääne-Euroopa energeetilist janu. Kui president Charles de Gaulle nägi Euroopat ulatuvana Uuraliteni, siis näis ta kujutlevat, et teispool raudset eesriiet valitseb rahu. Tegelikkus niisugusele kujutluspildile ei vasta.
Mis on nüüd määravam, kas Suur-Turgimaa strateegiline positsioon ida-lääne keskel või Lääne-Euroopa energeetilise janu kustutamine idast pärineva maagaasi varal või üle-euroopaline janu puhta vee järele?
Kaldun arvama, et määravaim on siiski maagaas, niisiis majanduslik argument. Kõik muu tuuakse ohvriks.
- oktoobril Tähtvere mõisas
Ehh, tahaks midagi hästi öelda, aga midagi jääb ikka puudu.